Politsei ja vabatahtlikud otsivad kadunud inimesi ühisel jõul

11. oktoobrist on kadunud 27-aastane Kaido ja 20. oktoobrist 39-aastane Rene. Kolmapäeval Karksi hooldekodust kaduma läinud 48-aastase Kalmeri leidsid operatiivtöötajad vabatahtlike abiga juba järgmisel hommikul.

Viljandi politseijaoskonna juhataja Künter Pedoski sõnul on paljud juhtumid seotud hoolekandeasutuste klientidega.

«Inimesed oskavad küll ära minna, kuid ei oska tagasi tulla,» nendib Pedosk ning kinnitab, et otsingud on politseile väga ressursimahukas tegevus. Selle spetsiifika oleneb paljudest detailidest, sealhulgas otsingupaigast.

Maastikuotsingud on mastaapsemad ning siis võetakse appi vabatahtlikud ja lähimaakondade politseijõud. Siinkohal astub mängu sihtasutuse Kadunud operatiivne otsingugrupp OPEROG. Oma telefoninumbri on kiirteavituste saamiseks sinna andnud umbes 400 vabatahtlikku.

«Tulevad need, kes saavad, ning osalejate arv oleneb suuresti päevast, kellaajast ja isegi isikust, keda otsime,» nendib sihtasutuse tegevjuht Aare Rüütel. «Kui viimati Viljandimaal last otsiti, tuli kohale 80 inimest. Hooldekodu elanikku Kalmerit otsis meie rahvast 15-16 inimest.»

Võitlus ajaga

Aare Rüütli kinnitusel on iga kadumine erinev. Kõigepealt on vaja välja selgitada punkt, kus otsitavat viimati nähti, ja rääkida inimestega, kes teda võisid näha. Siis on vaja koostada selle inimese profiil, saada aru tema taustast ja määratleda mingisugune piirkond, kust teda otsida.

«Kui saame inimese kadumisest teada samal päeval, tuleb käia kuumadel jälgedel ehk siis tegutseda kiiresti,» kirjeldab Künter Pedosk praktikat. «Suur pluss on seegi, kui inimesel on kaasas mobiil, mida positsioneerida saame.»

Kõik oleneb sellest, kas asjaga on kiire või on inimene juba pikemat aega kadunud. Vastavalt sellele valib OPEROG ka otsingu taktika. Rüütli sõnul on ahelikuga maa-ala läbikammimine viimane asi, aga see on ainus, mis kõrvalseisjale välja paistab. «Kui on kiirotsing, siis ahelikku eriti ei kasutatagi. Patrullitakse teedel, kontrollitakse tõenäolisi kohti,» räägib ta. «Kui otsime kedagi esimese 72 tunni jooksul, peame kiirelt reageerima. Selleks peab otsingul kord olema ja see toimib nagu sõjaväe käsuliin. Vabatahtlike seas on meil otsingukoerte omanikke ja kui leiame raha termokaamera ostmiseks, saame appi võtta ka drooni. Me täiendame politseiga üksteist.»

Pikemalt kadunud isikute otsinguid planeeritakse Rüütli ütlemist mööda pikemalt ning siis on ka osalejaid rohkem.

Pikka aega kadunud inimeste otsimisega on ka politseinikud ametis. «Otsime pidepunkte, kust edasi minna. Teeme monitooringut infosüsteemide, andmebaaside ja meediaväljaannete kaudu. Kogume infot kogu Eestist ja pole ime, kui Viljandimaalt kadunud inimene leitakse nädalaid hiljem näiteks hoopis Põlvast,» selgitab Pedosk.

Tihe koostöö

Otsinguid juhatab ja nende eest vastutab alati politsei. See ei tähenda aga, et politsei peaks korraldama otsinguid koordineeriva keskuse tööd.

«Julgen väita, et meil on staabitöö kogemus suurem kui üksikul välijuhil, kellel võib olla elus esimene või teine kord otsingut juhtida,» leiab Aare Rüütel. «Oma vabatahtlikke koordineerime nagunii ise. Tähtis on omavaheline infovahetus ja kooskõlastus.»

Kõigile lugejatele soovib Rüütel südamele panna, et kadunud inimese pärast tuleb esmalt helistada hädaabinumbril 112. «Tavaliselt hakatakse kõigepealt ise otsima. See on muidugi hea, aga abijõudude kokkuvõtmine ja kohalejõudmine võtab aega ning esimesed omaette tegutsedes raisatud tunnid võivad valusalt kätte maksta.»

Politsei Lõuna prefektuuri pressiesindaja Kerly Peiteli andmeil on selle aasta jooksul Viljandimaal teadmata kadunud kuus inimest. Üles on neist leitud kolm: 10 tunniga kuueaastane laps, järgmisel päeval pärast kadumise teadet 17-aastane noormees  ning hooldekodust lahkunud ja järgmisel päeval leitud 48-aastane mees.