Kui restoran Viljandi 1960. aastate alguses uksed avas, polnud sinna pääseda sugugi lihtne. Lisaks kindlate etiketinormide täitmisele tuli populaarsesse ajaviiteasutusse sisenemiseks oodata tunde ukse taga või turvamees altkäemaksuga ära moosida.
Tellijale
Svingorkester ja üleslöödud pidulised
/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
24. oktoober 2015, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1963. aastal kooli kõrvalt restorani orkestris mängima hakanud muusik Toomas Sarri mäletab, et naised ei pääsenud peosaali ilma sukkadeta ning meestel pidi kindlasti lips ees olema. «Nende sukkade ja lipsudega oli uksehoidjatel hea äri,» meenutab Sarri. «Igaühele muidugi ei antud, aga kui oli õige inimene, maksis kolmeka ja kuidagi toimetati talle see puuduv lips sinna ukse taha. Pani selle ette ja sai sisse. Kui eriti hästi läks, leidis seest ka vaba laua ja siis sai lipsu jälle tagasi anda.»