/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
Mulle seened üldiselt meeldivad. Marineeritult, kastmes, salatis... ja kõige rohkem metsas sambla sees. Just-just! Aga selle vaatepildi nautimiseks tuleb ju kummikud jalga kiskuda, pool päeva autoga mööda käänulisi ja tolmuseid teid loksuda ning tagatipuks kusagil eikellegimaal mändide vahele eksimisega riskida. Kõlab nagu logistiline suurvorm, eks ole.
Ja nagu ma varemgi avameelitsenud olen – pealehakkamist on minus sama palju kui trigonomeetriat hülge unenägudes. Nii et pahatihti jääks mul see imekaunis samblast turritav sirmik nägemata, kui... Kui inimsuhete ristiretkelt poleks ma sõjasaagina kaasa saanud üht seenehullu ämmamoori. Ma olen täiesti kindel, et tema kuuleb ka kodus tolmuimejaga jaurates, kui Tohvri metsas uus kivipuravik kübarat kergitab. Ja siis on ta mõne minutiga meie ukse taga, väitsad vööl ja korvid seljas nagu Ümera lahingusse suunduval talupojal. Nii juhtus ka läinud nädalavahetusel. Tuligi lahingusse minna. Naasime kahe ämbritäie kitsemamplitega.