Kui 15-aastane noormees sidus reede pärastlõunal kiivri seljakoti külge ja hüppas trikiratta selga, käitus ta samamoodi nagu paljud tema eakaaslased. Vahe oli vaid selles, et temale jäi see sõit traagilise kokkupõrke tagajärjel viimaseks.
Traagiline õnnetus osutab arvamusele, et tänaval pole kiivrit vaja
/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
7. oktoober 2015, 07:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sakalaga vestelnud teadjad kinnitasid ühtemoodi, et suur osa noortest trikiratturitest ei kipu eeskätt just tänaval sõites kiivrit peas kandma. Küll aga on see nii mõnelgi neist rõivaste või sõiduvahendi külge kinnitatuna kaasas. Kui jõutakse trikiparki, pannakse kiiver pähe ja hakatakse hüppeid tegema.
Seaduse kohaselt on alla 16-aastastele ratturitele kiivri kandmine kohustuslik, vanematele aga üksnes soovituslik.
Ei nähta vajadust
Nii kauaaegne tõukerattasõitja ja selle ala ringi juhendaja Deeno Lippand kui ka tänavakultuurifestivali peakorraldaja Kris Süld leidsid, et sotsiaalset survet trikipargis või tänaval kaitseta sõita ei ole. Nende jutu järgi ei suhtuta kiivri kandjatesse üleolevalt või paljapäi sõitjatesse kui tegijatesse.
«Selline asi jääb aastate taha,» märkis Kris Süld, viidates nii asjaolule, et suhtumine kiivritesse pole olnud alati samasugune nagu praegu. Tema meenutust mööda valitses eelmise kümnendi teisel poolel teistsugune mentaliteet.
Kui Kris Sülla hinnangul on noorte ratturite suhtumine praegu neutraalne – kes tahab, see kannab kiivrit, kes ei taha, ei kanna –, siis Deeno Lippand leiab, et suhtumine on muutunud lausa soosivaks. «Kiivriga sõitjaid ei narrita, see on praegu hoopis trend,» lausus ta.
«Fakt on see, et kiivri kandmine muutub üha sagedasemaks,» nentis ka Kris Süld.
Miks siis paljud trikitajad pargis kannavad kiivrit, aga mujal mitte? Noorte meeste jutu põhjal ei nähta ühest kohast teise veeremisel selle järele tihtilugu lihtsalt vajadust. Teisisõnu: kui rampide peal proovitakse hüppeid, mis võivad sõna otseses mõttes kaela murda, tundub teedel ja tänavatel sõit selle kõrval süütu tegevus.
«Pannakse nokkmüts pähe ja öeldakse, et kiivrit ei ole vaja,» võttis Lippand asja kokku.
Mullu 220, tänavu 84
Sakala vestles eile kiivrite teemal ka kahe noore trikiratturiga, kes pärastlõunal Männimäe pargis sõitsid. Neist ühel oli kiiver ja teisel mitte. Kiivriga noorsand tõdes, et teda on see vähemalt ühel korral päästnud, teine ütles aga, et tegelikult on ka tema kiivrikandja, kuid vana jäi väikeseks ja uut pole jõudnud veel osta. See maksab nende sõnul keskmiselt 50 eurot. Arvamusega, et kaitsevahendi kandjatele viltu ei vaadata, nõustusid mõlemad.
Viljandi politseijaoskonna juhi Künter Pedoski kinnitusel on jalgrattakiivri kandmine ka politsei kogemuste põhjal tõusuteel.
«Seda ei kirjelda ainult linnapilt või ratturitega juhtunud raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetuste vähenev arv,» rääkis ta. «Tänavu on politsei tuvastanud Eestis 84 juhtu, kus alla 16-aastane ei kasutanud jalgrattakiivrit. Mullu samal ajal selgitas politsei samasuguseid rikkumisi välja koguni 220.»
Pedoski sõnul on tal hea meel, et aasta-aastalt on nii lapsevanemad kui noored ise turvalisusesse üha enam panustama hakanud ning kiivrit nähakse tõhusa abivahendina. «Jah, jalgrattakiiver ei ole iseenesest võluvits kõige vastu, kuid võib paljudel juhtudel siiski elu päästa,» märkis ta.
Politseijaoskonna juht rõhutas, et nad soovitavad kiivrit kanda ka täisealistel pedaalitallajatel, sest igas eas rattur on mootormasinatega võrreldes nõrgem pool. «Õnnetuste korral on kõige suurem oht saada peatrauma ning seda riski aitab leevendada just kiiver, hoolimata jalgratturi vanusest,» ütles ta lõpetuseks.