Sügisene seeneaeg on täies jõus, aga nagu sellele harrastusele omane, kipub saagikus koha ja aja lõikes üksjagu erinema.
Loodus kutsub seenele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karksi valla elanik Rita Bergmann käis metsas laupäeval ja jagab nüüd oma muljeid.
Ilm oli imeilus, tõeline kuldne sügis. Metsa läksin peamiselt lehterkukeseeni otsima, praegu peaks olema nende aeg. Kahjuks jäi nende saak kesiseks, üsna palju oli alles pisikesi isendeid ja karta on, et kui selline kuiv ilm kestab, siis ei ole sel aastal lehterkukeseeni palju leida.
Metsas ma seenelisi ei kohanud, küllap on teised minust targemad ja teavad, et suurt saaki enam loota pole. Ja küllap sedagi, et põdrakärbsed pole veel kusagile kadunud. Aga näiteks nädal tagasi oligi päris hea seenesaak – just viimase nädalaga on seeni vähemaks jäänud.
Et ma juba metsas olin, siis tegin ka natuke pikema retke ja käisin teisigi seeni otsimas. Viimase nädalaga on pilt metsas tublisti muutunud. Mahalangenud kaselehtede all võib ikka leida kukeseeni, aga neid on juba väga raske märgata. Kui veel nädal tagasi oli metsas hulganisti riisikaid, siis tänaseks on enamik neist juba vanad ja korjata kõlbasid vaid mõned kase- ja kuuseriisikad, sekka paar tavariisikat.
Üldiselt on see aasta olnud väga hea kuuseriisika-aasta. Tavalisest rohkem olen leidnud ka kasepuravikke, nüüdki sain päris kenasid tegelasi. Lisaks veel mõni kivipuravik ja pomerantspuravik, kitsemampel, männiliimik. Päris palju nägin pihkaseid liimikuid, aga neid ma seekord ei korjanud.
Mittesöödavatest seentest jäi silma väga palju rõngasvöödikuid ja verkjaid vöödikuid, tava- ja sametvahelikke.
Kokku veetsin täna metsas umbes neli tundi, saagiks sain mõne liitri lehterkukeseeni ja enam-vähem ämbritäie teisi seeni, põhiliselt harilikke kukeseeni.
Inimestel, kes metsaskäimist tõeliselt naudivad ja suure saagita jäämisest end heidutada ei lase, soovitan veel kindlasti metsa vaatama minna: päris ilma saagita ei jää keegi.
Lisan meenutuseks, et eelmisel aastal pärast üht minu seenelkäiku juhtus külla hollandlane ja ütles saaki nähes, et tema arvates pole kogu Hollandi metsades nii palju seeni, kui oli minul tol korral. Nii et õnneks on meil ikka veel kõik suhteliselt hästi!