Sööme sõnu. Mõni kohe oskab

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks / Sakala

Nii tööd teha kui laiselda tuleb kirega. Kõiges selles peab aga mingi elementaarne korrapära olema. Vaja on väljatöötatud süsteemi, mis kire õigel kursil hoiaks. Et ei tekiks üledoose. Mõistate? Seepärast on minul molutamine ja ringirapsimine kenasti perioodideks jaotatud.

Alles hiljuti viibisin sügavas lebostaadiumis. Kuidas teile oma põhjalikku pühendumust kirjeldada? Olin näiteks võimeline Tallinna TV pealt doktor Vassiljevi ühemeheetendust vaatama puhtalt sellepärast, et teleripult käeulatusest välja jäi. Ja hommikuti valasin endale paar toorest muna makku, sest nende praadimine tundus sama ränk kui kuninglike pulmade korraldamine. Üks päev sõitsin isegi Tartu asemel Tallinna, sest auto seisis juhuse tahtel ninaga selle poole.

Möödunud nädala pühapäeval sai aga laisklemisisu oota­matult otsa ja kukkusin rahmeldama nagu üleskeeratud plekist kana. Niitsin grilli, puhastasin puid, pesin muru, ladusin autosid... Või midagi sellist. Tempo oli nii uhke, et tuline jutt käis järel. Kui naine õhtul perele süüa tegema asus, lendasin peale nagu ecstasy-laksu all tuulispask ja kisendasin: «Las ma ise! Nii, mis sul siin laua peal on? Ahhaa! Mis retsepti?! Ei ole mul mingit retsepti vaja! Ma ju tunnen kõiki neid asju! Mis see on? Ma teadsin küll, et paprika! Miks ta näoga seina poole oli?»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles