Sööme sõnu. Maiustame memme rõõmuks

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks / Sakala

Tuginedes Euroopa Liidu statistilistele andmetele, võime nentida, et igal inimesel on keskmiselt kaks vanaema. Oli ka minul. Tänaseks on nad mõlemad ammu pilvepiiril, taevasel karjamaal, teispool Toonela jõge – kuidas keegi soovib.

Omamoodi armsad memmed olid nad mõlemad, aga mõne koha pealt ikka erinevad nagu siga ja kägu.

Emapoolne vanaema oli linnadaam. Keeras rulle pähe ja laupäeviti patseeris peenelt vormitud baretiga turu peal. Ega tal toidu ostmiseks sinna asja olnud, ikka enda näitamiseks ja klatšijuttude veeretamiseks. Süüa teha oskas ta umbes sama hästi kui kaelkirjak tanki juhtida. Mäletan, et kord oli ta siiski meie külaskäigu puhul proovinud pannkooke küpsetada. Võite aga ette kujutada, mismoodi need maitsevad, kui tegija jahul ja tärklisel vahet ei tee.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles