Ajendatuna mullu sügisel kogu Eestit vapustanud juhtumist, kus Viljandi koolipoiss tappis isa tagant näpatud revolvriga oma saksa keele õpetaja, on haridusministeerium asunud ette valmistama seadusemuudatust, mis annaks koolitöötajatele õiguse põhjendatud kahtluse korral õpilase kott läbi otsida.
Eelmise aasta lõpul, mil esimene šokk koolitulistamisest oli lahtunud, küsisid paljud, kas Eesti koolides on ikka tehtud kõik, et sellised teod ei korduks. Mujalt maailmast on võtta äärmuslikke näiteid, kus koolide pääslatesse on paigaldatud metallidetektorid ja õpilasi otsitakse igaks juhuks hommikuti läbi ning nende eeskujul kõlas siingi võrdlemisi radikaalseid ettepanekuid.
Värske pilk ohuplaanidele
Nüüd, mil sündmusest hakkab mööduma aasta ja õpetaja mõrvanud noormees istub kohtupingis, võib siiski nentida, et märkimisväärseid muudatusi pole koolide argises töökorralduses peetud vajalikuks teha.
Peaasjalikult seisnes haridusasutuste reaktsioon selles, et koostöös ametnike ja politseinikega vaadati värske pilguga läbi hädaolukordade lahendamise plaanid, näiteks analüüsiti inimeste teavitamise vahendeid ja liikumisteid. Pole teada, et keegi oleks asunud klassiruumide uksi tugevdama, lukustussüsteeme ümber ehitama või mingil muul moel füüsilist keskkonda kindlustama.
Haridus- ja teadusministeerium käis üle kooliturvalisuse kodulehe internetis ning muutis selle senisest sisukamaks ja päevakajalisemaks. Kui uskuda ametnike väiteid, pole see infoallikas kunagi varem pakkunud koolipidajatele nii põhjalikke juhismaterjale. Omaette küsimus on, kui paljud tegelikult on leidnud aega ja tahtmist nendesse süüvida.
Vallasasjad valla
Lisaks on üle Eesti varasemast rohkem korraldatud koolitusi, mille tulemusena peaks õpetajad olema tulevikus osavamad õrnas eas noortega usalduslikke suhteid looma. Valdavalt näiksegi ametnikud, koolijuhid, pedagoogid ja lapsevanemad olevat mõistnud, et kooliturvalisuse esmane eeldus pole mitte silmaga nähtavad ja käega katsutavad turvameetmed, vaid head suhted kolmnurgas kool–õpilane–kodu.
Samas astub haridus- ja teadusministeerium konkreetseid samme koolitöötajate õiguste laiendamiseks. Mõne aja eest palus ministeerium oma partneritelt eesotsas haridustöötajate liiduga tagasisidet ideele muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ning kutseõppeseadust nii, et koolitöötajatel tekiks õigus õpilase vallasasju läbi vaadata. Et vastukaja oli laias plaanis positiivne, peetakse nüüd konsultatsioone teiste ministeeriumidega, et jõuda selgusele, milliseid sätteid täpsemalt kohandada tuleks.
Ministeeriumi koolivõrgu koordinaator Jürgen Rakaselg selgitas, et lihtsustatult öeldes on plaanis anda õpetajatele, aga ka teistele koolides ametis olevatele inimestele üheselt mõistetav õigus vajaduse korral õpilase kott või rõivatükk läbi vaadata ning kahtlased esemed ära võtta. Seejuures ei peeta silmas üksnes elule ja tervisele ohtlikke esemeid, vaid ka neid, mida allumatud õpilased kasutavad järjekindlalt õppetöö tõkestamiseks, näiteks liiga valju häält tegev nutitelefon või tahvelarvuti.
Põhjendatud kahtlus
«Eks väga palju sõltu konkreetsest olukorras ja inimesest, aga koolid on selliseid küsimusi lahendades kimbatuses, sest töötajate õigus sekkuda on praegu kaheldav. Õpetaja ei tohiks ennast tunda pealtvaatajana, kelle maksimaalne õigus korrarikkumise puhul on politsei kutsuda,» rääkis Jürgen Rakaselg.
Samas rõhutas ta, et muudatuste eesmärk ei ole kindlasti luua olukorda, kus pedagoogid hakkaksid lapsi iga päev koolimaja trepil või klassiruumis läbi otsima. Jutt käib ikkagi lisavõimalusest, mida võib rakendada ainult põhjendatud kahtluse korral, ning esmane siht on säilitada asutustes kodune ja sõbralik õhustik.
«Jah, mõnes Ameerika ja Suurbritannia piirkonnas on kasutusel üsna jõulised meetodid kuni selleni välja, et õpetajatel on õigus töövahendina tulirelva kanda. Meie siin hoiame pigem Põhjamaade suunda. See ei tähenda, et me suhtume kooliturvalisusesse pehmelt, aga kindlasti ei taha me Eestis mingit võidurelvastumist tekitada. See üksnes kahandaks ühiskonnas usaldust ega aita kaasa turvalisuse suurendamisele,» rääkis Rakaselg.
Viljandi Kesklinna kooli direktor Aavo Soopa märkis, et on nimetatud muudatuse ettevalmistamisest kuulnud ning peab seda põhimõtteliselt õigeks. Tema selgituse kohaselt ei ole praegu õpetajal tõepoolest õigust õpilaste isiklikesse asjadesse pilku heita ning kui tahetakse täpselt seadust järgida, tuleb kahtluse korral kooli kutsuda lapsevanem või politsei.
Selguse huvides
«Ma ei näe siin suurt probleemi, sest enamasti suudavad õpetajad oma autoriteedi toel olukorrad üsna hästi lahendada. Pealegi ei tea õpilased alati seadust nii hästi, et oskaks sellele toetudes kiusu ajada. Aga selguse huvides ja tulevaste sekelduste vältimiseks oleks vaja küll, et seadus laiendaks töötajate õigusi. Lõpuks on see ju meie kõigi huvides, et koolis oleks turvalisus tagatud,» arutles Aavo Soopa.
Nagu Jürgen Rakaselg nimetas ka Soopa läbiotsimisvoli andmist tagavaravariandiks, mida võiks rakendada ainult siis, kui on ilmnenud, et hea sõna ei tööta. «Tegelikult ei tule selliseid situatsioone kuigi tihti ette. Aga kui tuleb, võiks töötaja olla kindel, et ta tegutseb oma õiguste piirides ja et sellest ei teki tal hiljem asjatut pahandust,» sõnas Soopa.
ARVAMUS
AAVO SOOPA,
Kesklinna kooli direktor
Õpetajatel on julgust vähemaks jäänud. Korra tagamises ollakse üha ettevaatlikumad, sest kardetakse ebameeldivatesse sekeldustesse sattuda. Kui üks habras naisõpetaja on kord suurekasvulise ja valjuhäälse isa käest mingi võrdlemisi tühise asja pärast sõimata saanud, on üpris loogiline, et järgmisel korral mõtleb ta mitu korda, enne kui midagi ette võtab.