Sööme sõnu. Kui sa kuulad põrssa palvet

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks / Sakala

Kõik sai alguse sellest, et ühel kenal päeval küsis minult peatoimetaja: «Kuule, Myrakas, kas sa vahepeal mõnda tervislikku toitu ei taha teha?»

Kergitasin kulmud juuksepiirile ja sinna jäid need vist kogu päevaks. Kõndisin popikuninga kombel õlgu kergitades mööda toimetust nagu munemishädas kana. Kuigi näisin vaikne kui ööpimeduses Disneyland, käis kupli all korralik arvamusfestival. Olin küll kuulnud linnalegende, et mõni toitub oblikatest ja jookseb päevas kuus tiiru ümber Viljandi järve, aga kas selliseid kummitusi keegi ka päriselt näinud on?

Uinusin tol õhtul voodis keereldes nagu seeni söönud vurrkann. Unes külastas mind traksipükstes põrsas, kes palus pisarsilmi, et kingiksin talle veel ühe elupäeva Puhhiga soos peituse mängimiseks. «No vot siis...» mõtlesin, kui hommikul mõtlikult habet ninast välja koukisin.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles