Linnavalitsuse kõrvalt leitud kolbad sängitati pühitsetud mulda

Margus Haav
, kultuuritoimetuse toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimsäilmete sängitamist pühitsetud mulda Vanal kalmistul juhatas Viljandi Pauluse kiriku õpetaja Allan Praats.
Inimsäilmete sängitamist pühitsetud mulda Vanal kalmistul juhatas Viljandi Pauluse kiriku õpetaja Allan Praats. Foto: Jaan Männik

Viljandi linnavalitsuse maja juures kaevetöödel päevavalgele tulnud inimkolbad sängitati pärast Tartus tehtud analüüse pühitsetud mulda.

Leiule satuti kevadel Laidoneri plats 5 asuva hoone põhjaküljel, kuhu paigaldati kogumiskaste, millest sajuvesi saab aegapidi maasse imbuda. Mittetulundusühingu AEG arheoloog Silja Möllits rääkis toona Sakalale, et kui kopp maapinnast poolteise meetri sügavusel piki kihti tõmbas, paljastus korraga neli-viis kolpa.

Kiriku kalmistult

Kolbad paiknesid mitmes kihis ja neid oli viisteist või kuusteist. Osa pealuid oli katki, samast leiti ka muid inimluid, eristusid roided ja reieluud.

Viljandi linnavalitsuse arhitektuuriameti kultuuriväärtuste spetsialist Monika Vestman täpsustas, et arheoloogiliste kaevamiste käigus tulid välja kivid, mis esialgsel hinnangul kuulusid veel XX sajandi algul samas paigas asunud turuhoone vundamenti. «Selles kaevendis paljandus kiht, milles leidus suurel hulgal inimluid, peamiselt kolpasid.»

Luud toimetati Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituuti ning analüüsid kinnitasid, et need on pärit kesk- ja varauusajast. 

«Laidoneri plats 5 ja 5a kinnistul asus keskajal Pühale Johannesele ja Pühale Clarale pühendatud Viljandi peakirik,» rääkis Vestman. «Tõenäoliselt pärineb luude kogum kiriku kalmistult.»

Mulda tagasi

Leitud inimjäänused maeti arvatavasti XIV või XV sajandil. Omal ajal oli kombeks, et maeti nii kiriku juurde kui kiriku põranda alla.

Viljandi linnakirik sai 1560. aastal Liivi sõjas kannatada ja jäi kasutuseta. Luud võidi ümber matta XVIII või XIX sajandil.

«Et leitud luustikud paiknesid pinnases segamini ja sisaldasid ebaproportsionaalselt palju kolpasid ning vähemal määral muid inim­skeleti osi, oli see ilmselt ümbermatmise koht,» rääkis Monika Vestman.

Pärast laboratoorseid uuringuid toimetati säilmed Viljandisse tagasi ja maeti Vanal kalmistul pühitsetud mulda.

Muinsuskaitseameti järelevalveosakonna Viljandimaa vaneminspektori Anne Kivi sõnul on Laidoneri platsi piirkonnast varem inimsäilmeid leitud ühel korral. Ka siis oli see ümbermatmiskoht, kust tulid välja kolbad ja mõned muud inimluud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles