Mind ähvardati maha lasta

Rannar Raba
, Sakala vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Marko Saarm

SELGE SEE, et eraomandi puutumatus on õigusriigi tuum. Kodurahu peab olema püha, nii nagu ka õigus kasutada elu jooksul väljateenitud või päritud vara omatahtsi, ehkki küll riigi seatud piirides.

Peale seaduskuulekuse on siinjuures tähtis lugupidamine. Mitte üksnes võõra metsa mahavõtmine ja mahaparseldamine pole kurjast, vaid ka õhtuhämaruses naabrimehe õunaaias pissil käimine. Sa lihtsalt ei tohi päeva lõpul kuhugi heinamaa serva luba küsimata telki püsti lüüa ja varavalgeni lõkke paistel pummeldada. See kõik peaks olema iseenesestmõistetav ning kes sellest aru ei saa, väärib hukkamõistu ja vajaduse korral jõuga ohjeldamist.

MÕELDES SELLELE, missugused tormid möllasid ühiskonnas pärast seda, kui Eesti asus iseseisvuse taastamise järel Isamaa eestvõttel järjepidevuse alusel omandiõigust jalule seadma, oleme praeguseks tuulevaiksesse sadamasse jõudnud. Kunagi natsionaliseerimisega sünnitatud ebaõiglus on loodetavasti jäädavalt minevikku vajunud. Ühtlasi on täielikult või peaaegu täielikult hajunud probleemid, mis puudutasid 1990. aastatel vara tagastamise käigus valusalt hammasrataste vahele jäänuid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles