Sööme sõnu. Kärss püsti ja jõuluks koju!

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks / Sakala

Teate, mulle meeldib hirmsasti metsas kooserdada. Ladvaga taevast näpistavad puud annavad mulle jõudu. Hämara padriku lõhnad ja hääled panevad pea tööle ja mõtted liikuma. Klaasseintega kontoris toolil karussellitades seda naljalt ei juhtu.

Paar päeva tagasi võtsin peregi sappa ja käisime ühel linnalähedasel matkarajal. Kui kõht ei segaks, teeks siinkohal maani kummarduse riigimetsa majandamise keskuse rahvale. Sellest aga ehk mõni teine kord. Nimelt pole praegu metsa minnes enam miski endine. Mets on haige. Sellest annavad teada hoiatussildid. Katk.

Ja mitte ei saa aru, kuidas see on lõunanaabritel palju vähem kahju kaasa toonud. Karmimad nõuded? Rohkem resistentseid kärsalisi? Pole minu asi arvata. Seda, et kriitpaberile trükitud käitumissoovitused jamale piduri peale tõmbavad, ma igatahes ei usu. Talunikele pean aga mõlemat pöialt, sest liha mulle maitseb.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles