Noort kerjust ei maksa rahaga julgustada

Kuigi Eestis ei ole kerjamine seadusega keelatud, tekitavad rahaküsijad möödaminejates peaaegu alati mingisuguse emotsiooni. Mõni tunneb haletsust, teine saab pahaseks ning kolmas silmitseb tungivalt kauguses seisvat posti, peaasi et ei peaks teisele silma vaatama ja võõra murega tegelema. 

Viljandi tänavatel liigub 16-aastane nooruk, kes on pihta saanud vanale tõele: küsija suu pihta ei lööda. Lastekaitsespetsialist Külli Frey paneb inimestele südamele, et nad ei annaks kerjavale poisile kergel käel raha. «Niiviisi õppis ta kerjama ja sellisel moel saab ta sellest ka võõrduda,» lausus Frey ning selgitas, et kui poiss mõistab, et kerjamine talle enam kommiraha sisse ei too, siis ta selle ka lõpetab.

Nälg ei näpista ja katus on pea kohal

Kui kerjuseks on füüsiliselt terve noor, tekib õige mitu küsimust. Ühest küljest vaadates võiks noormees kerjamise asemel endale tööga leiva lauale tuua, teisest küljest aga tekib siiras mure tema käekäigu pärast. Kõne all olevat noorukit on aastate jooksul kerjamas nähtud Paalalinnas, Köstis, Männimäel ja südalinna lähistel Statoili ümbruses. Viimasel ajal liigub ta Arkaadia aia kandis. Kui talle öelda, et kahjuks pole sularaha käepärast, ei reageeri poiss sellele eriti, naeratab vaid mõistvalt ja läheb edasi. Ta ei näi aduvat, et teistele võib tema käitumine paista häbiväärne ja tüütav. 

Külli Frey on poisil ja tema perekonnal silma peal hoidnud sellest ajast saadik, kui nooruk oli üheksa-aastane. Kodune olukord on hea: poiss elab koos ema ja kasuisaga ning tal on alati võimalik pageda oma tuppa, kus tal on televiisor, arvuti ja korralik magamiskoht. Ema vaaritab iga päev süüa, nii et nälga majas ei ole. Nooruk ei ela vaid leivapalukestest, seega kerjamiseks põhjust õigupoolest pole. 

Poiss on olnud Imastu koolkodus, kus kantakse hoolt intellektipuudega laste eest. Ema sõnul paistis äraoleku ajal, et asjad on hakanud laabuma ning elu läheb paremuse poole, kuid pärast priipääset vabasse maailma hakkas vana muster jälle korduma. Tugiisikust, kes käiks temaga palli mängimas, ei olnud ka tolku, sest vabalt ringi liikuma harjunud nooruk ei võtnud teda omaks. Frey leiab, et poisile antud vabadus on viinud ta kokku vale seltskonnaga, kellele endast nõrgema ärakasutamine tulu toob.

Heast südamest tehtud karuteene

Kerjamine sai alguse umbes kaks aastat tagasi ning selle aja jooksul on poisist teada antud palju kordi – küll mure, küll pahameele pärast. Kui poisi käest uurida, miks ta kerjamas käib, kõlab vastuseks: «Mind kästakse!» 

Külli Frey ja ka poisi ema ei kinnita seda kui fakti, olgugi et mingi tõepõhi sellel väitel on. Emagi on näinud poissi toitu kerjamas. Kui lahked inimesed olid talle kotitäie moona ostnud, ei läinud poiss sellega mitte kodu poole, vaid vastassuunas. 

Otse loomulikult ei meeldi emale, et poeg võõrastelt raha lunib, kuid keelitamine, et ta seda ei teeks, on kui peaga vastu seina jooksmine. Poiss küll noogutab mõistvalt, kuid läheb jälle tänavale. Vastu tahtmist kedagi kinni hoida on väga raske. Kui poiss saaks ka sületäie taskuraha, ei oleks ta sellega lastekaitsespetsialisti sõnul suuteline mõistlikul kombel ümber käima ning läheks ikkagi tänavale – puhtalt seepärast, et küsijale antakse. Ta on harjunud, et saab iga päev mõned sendid, mille eest endale meelepärast kraami soetada. 

Nii kaua, kui möödaminejad talle raha annavad ja toitu ostavad, jätkab noor kerjus tegutsemist. Tal on nipp käes, et niiviisi saab lihtsalt raha teenida, olgugi et ta seda õigupoolest ei vaja. Ja kenad viisakad inimesed annavad, mõistmata, et teevad noorukile karuteene. Nii Külli Frey kui poisi ema ei väsi kordamast, et sellisele küsijale ei tohiks raha anda, sest tal on kõik vajalik olemas.

Muide, töö ei ole poisile võõras, ta on tõstnud kive ja askeldanud labidaga. Ta ütleb, et püsiva töökoha korral ei tunneks ta enam vajadust teistelt raha küsida ning varakult ärkamisega tal ka raskusi ei ole. Poisi käekäiku jälginud Frey lausub, et üks talupidaja pakkus talle tööd terveks suveks, kuid poiss ei võtnud vedu. Tarvitseb vaid minna tänavale, küsida ja saabki jälle mõne sendi pihku – milleks siis üldse vaeva näha.