Sööme sõnu. Tule minuga sööklasse!

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks

Omal ajal oli täiesti normaalne tava lõunatada väljas. No küllap mäletate: kiviplaatidest põrand, rauast toolid, hunnik kandikuid pika leti otsas ning valge, pisut määrdunud mütsilotiga kokatädi, kohev nagu heinasaad.

Elementaarsed sinep-sool-pipar ja kergelt laevukeseks kuivanud leivad-saiad ootasid kliente vakstuga kaetud laudadel ning pärast einestamist tuli mustad nõud koos ülejääkidega viia luugi juurde, mille taga tegutses kolme hamba ja «Tujurikkujate» huumorisoonega nõudepesija.

Kausike supilurri, kotletid keedukartuliga, klaas piima ja saiavorm kisselliga. Klassika. Nii kraavihallid kui kauplusejuhatajad sõid ja kiitsid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles