Sööme sõnu. Millest on tehtud väikesed tüdrukud?

Olen üles kasvanud ühiskonnas, kus soorollid olid paigas nagu hammasrattad üleskeeratavas käekellas. Vanaisad veeretasid tubakasuitsust kollakaks tõmbunud näppude vahel paberosse ja vestsid sõjalugusid, vanaemad käisid pühapäeviti kohvikutes üksteise barette imetlemas või küpsetasid pannkooke. Isad peksid hämarates garaažides endal haamritega näppe laiaks ja emad turnisid tolmulappidega mööda polüestrist seinasektsioone. Onud kasvatasid vuntse ning tõid külakostiks lastele iiriskomme, emale nelgiõie ja isale üheskoos tarbimiseks pudeli haljast. Tädid tegid nägusid ja klatšisid töökaaslasi. Ega põngerjatelgi reeglitest pääsu olnud. Poisid pidid vibudega võpsikus ringi jooksma või roostetavate jalgratastega surmatrikke tegema ning tüdrukute mängumaaks jäid nukud ja teeõhtud ettekujutatavate sõpradega.