Sööme sõnu. Millest on tehtud väikesed tüdrukud?

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks

Olen üles kasvanud ühiskonnas, kus soorollid olid paigas nagu hammasrattad üleskeeratavas käekellas. Vanaisad veeretasid tubakasuitsust kollakaks tõmbunud näppude vahel paberosse ja vestsid sõjalugusid, vanaemad käisid pühapäeviti kohvikutes üksteise barette imetlemas või küpsetasid pannkooke. Isad peksid hämarates garaažides endal haamritega näppe laiaks ja emad turnisid tolmulappidega mööda polüestrist seinasektsioone. Onud kasvatasid vuntse ning tõid külakostiks lastele iiriskomme, emale nelgiõie ja isale üheskoos tarbimiseks pudeli haljast. Tädid tegid nägusid ja klatšisid töökaaslasi. Ega põngerjatelgi reeglitest pääsu olnud. Poisid pidid vibudega võpsikus ringi jooksma või roostetavate jalgratastega surmatrikke tegema ning tüdrukute mängumaaks jäid nukud ja teeõhtud ettekujutatavate sõpradega.

Ning kui esivanematel oli vaja lastele elutarkusi edasi anda, oli ilmselge, et poisslaps veeti Žiguli juurde kapoti all näppe õliseks tegema ja tärkav neiu pandi gaasipliidi ette kulpi keerutama. Ja nii olidki lõpuks tüdrukud tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust ning poisid kõigest sellest, mis üle jäi.

Eks see värk ole mind tiba painama jäänud ja seepärast täismehena omavoliliselt kööki trügisingi. Ja kui ma päris meeletuks kätte lähen, võtan need va suhkrud ja jahud kah kapist välja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles