Valma küla mees Johannes Piir on 35-aastase staažiga jahimees ja iga-aastane mustikalkäija. Tänavu tuleb tal aga suu sinisest puhtaks pühkida, sest metsa ei julge praegu minna.
Küla keset sea järele lõhnavat metsa
/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
22. juuli 2015, 08:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vana tarkuse järgi saab külaelust kõige rohkem teada, kui kohaliku poe juurde minna. Viljandi vallas asuv Valma on umbes 300 elanikuga kaluriküla Võrtsjärve ääres. Pood on sellest paar kilomeetrit eemal Viljandi–Tartu maantee ääres. Poe kõrvalt läheb piir Ridakülaga, mis on praeguseks tuntud sealse talu laudast avastatud seakatku poolest.
Noil kahel kõrvu asuval külal on ühine vereringe. Esimene inimene, keda ajakirjanikud Valma poe juures kõnetasid, on Ridakülas tööl käinud. Enamgi.
«Kuule, ma olin sealsamas talus viis aastat lihunik,» teatas Johannes Piir jutuajamise alustuseks. Jutt käis siis Paugo talust, kust Aafrika seakatk avastati. Praegu teeb seal sama tööd Piiri väimees ja tütar on talitaja.
Mustikad jäävad korjamata
Eile lõuna paiku istus 66-aastane mees poeukse kõrval punasel plasttoolil ja jõi õlut. Teisel samasugusel toolil istus tema poeg Janek Piir ja tegi sedasama. Uudist, et nüüd siis on katk lauta jõudnud, oli ta kuulnud eelmisel õhtul kella üheksa paiku.
Tasus vaid meestele paar küsimust esitada ning pilt oli selge: talus järgiti kõiki nõudeid ja reegleid, sigu on laudas umbkaudu 400, kogu kupatus on kindlustatud ning Paugo talu peremees Andrus Jõemaa on hea tööandja ja tubli inimene.
Ja siis veel üks asi.
«Mets pidi sea järele lõhnama,» lausus Johannes Piir. See tähendab, et seal võib tunda seakorjuste haisu.
Teadmine Aafrika katkust pole kohalikele mõistagi midagi uut. Sellest, et see metsas levib, on ammu räägitud. Seepärast ei kipu kauane jahimees Johannes Piir praegu metsa, ehkki teab, et seal ootavad ahvatlevad mustikad. Hirm katku edasi kanda on lihtsalt liiga suur.
«Varem pole midagi sellist olnud,» kinnitas ta.
Mingi looma kolju
Mehed siiski eksisid, kui arvasid, et selleks ajaks on uudis juba kõigile teada.
Maimu Salomets tegi eile lõuna paiku sedasama, mida enamik inimesi, keda Valma külast läbi sõites märgata võis – toimetas kodu juures. Kõrvalkülas seakatku avastamisest kuulis ta ajakirjaniku käest esimest korda.
«See on mulle täielik uudis,» ütles pensioniealine proua üllatunud ilmega. Ta tõdes, et harilikult kuulab ta asjatoimetuste taustaks raadiot ning küllap saanuks ta mõnel teisel hommikul sealtkaudu uudise teada, kuid parajasti on poeg külas ning raadiot ei taha kõvasti mängima jätta.
Sea järele lõhnavatest metsadest teadis rääkida aga Salometski, sest laupäeval oli ta seal käinud. Just nimelt mustikal. Ta tundis korjuse haisu ja nägi eemalt mingi looma koljutki.
«Mina sinna ligi ei läinud,» sõnas ta.
Nii nagu teisedki inimesed, kellega ajakirjanikel rääkida õnnestus, tundis Maimu Salomets talupidajale kaasa. Nagu üks rääkija ütles: isegi kui kahjud hüvitatakse, siis vaimselt paneb selline õnnetus ikkagi paugu.
Ei tea, kui kaua väikses külas seakatk nüüd kõneainet pakub?
«Nii kaua, kuni sead ära põletatakse või nendega midagi tehakse,» arvas Johannes Piir.
Üks teine vestleja märkis: Võrtsjärve ääres tuleb alatihti kedagi päästmas käia või juhtub midagi muud seesugust, mis seakatku lauta jõudmise juttudele lõpu teeb.