Veidi pärast seda, kui Sakala oli teisipäeva õhtul oma digilehes avaldanud uudise sellest, kuidas üks Tallinna pere leidis läinud reedel Viljandist Reinu teelt kilpkonna, võttis looma peremees nendega ühendust. Nüüd puhkab üle kahe kuu teel olnud hulkur jalga koduses puuris.
Sakala kirjutas sellest, kuidas eelmisel reedel peremehe käte vahelt Viljandi järve rannas vette sulpsanud ning lainete vahele sukeldunud vesikilpkonn pole seni end näole andnud. Samas olid õnnetult lemmikloomast ilma jäänud mehega kontakteerunud inimesed, kes olid kurioossel kombel linna teises servas sõiduteelt leidnud hoopis teistsuguse stepikilpkonna, kelle omaniku kohta andmeid polnud.
Kui kirjutise ülesriputamisest oli möödunud vaevalt paar tundi, helises stepikilpkonna leidnud tallinlanna Kadri Tingase telefon ning meeshääl avaldas veendumust, et internetiuudise juures olevalt fotolt vaatab vastu Albert, kes oli kodust mai algul kaotsi läinud ning kelle naasmisesse enam ei usutud. «Korraldasime kähku kohtumise ja saime aru, et täpselt nii see ongi,» sõnas Tingas.
Silmad veekalkvel
Ta tunnistas, et kilpkonna õigetele omanikele tagasiandmine oli tema perele ühtaegu nii rõõmus kui kurb sündmus, sest viimastel päevadel erilisele külalisele Tarvastu vallas suvekodus ulualust ja hoolitsust pakkunud lastel võttis lahkumineku hetk silmad veekalkvele. «Aga pole hullu. Kõige tähtsam on, et ta õigesse kohta tagasi jõudis,» arvas leidja.
Muu hulgas avaldas Kadri Tingas heameelt, et üleannetu tegelase pikk seiklus kulges aastaajal, mil väljas on soe ning kõikjal lokkab talle toiduks sobiv mahlakas taimestik. Sügisel karmide ilmade eel omapäi jäädes poleks tema käbarad nii pika aja jooksul sama hästi käinud.
Ümber kombinaadi
Sakala kirjutas Alberti kadumisest Mai tänava kasvuhoonest 6. mail. Raske öelda, kas seda on stepikilpkonna jaoks palju või vähe, kuid mitmekuulise retke vältel oli ta jõudnud kodust linnulennult poole kilomeetri kaugusele. Et aga otse sellele teele jääb raudtee ning suur teraviljakombinaat, võib oletada, et ta matkas piki ringteega külgnevat haljasala ning pööras Reinu tee ristmikule jõudes nina taas linna poole. Seal teed ületama asudes hulgus vahele jäigi.
Kõige kummalisem on loo juures asjaolu, et Alberti kojujõudmisele aitas üpris otseselt kaasa teine kilpkonn, kes eelmisel nädalal Viljandi järve sulpsas ning seniajani omapäi vabas looduses tegutseb. Kui teda poleks avalikult Facebookis otsima hakatud, poleks ka perekond Tingas osanud oma leidu kellelegi pakkuda. See omakorda tähendanuks, et Alberti leidmine poleks Sakala veergudele jõudnud.