Mäletan, kuidas ma millalgi 1990. aastate keskel teismelise kutina toona Viljandi maavalitsuse keldris tegutseva Tasuja kohviku uksel kuulsuse harjal seilavat Onu Bellat kohtasin ja end maailma suurimaks bellaistiks tituleerides temalt käsivarrele autogrammi välja nuiasin. Pärast ei jõudnud ära kahetseda, et olin just sel päeval muidu sageli näpus kõlkunud fotoaparaadi koju koridoririiulile unustanud. Küll oleks äge olnud ajaloolise kohtumise jäädvustusega sõprade ees lehvitada!
Tellijale
Repliik: Mina ja kuulsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.