19. juunil sängitati esivanemate sekka kodumulda ajaloolisel Viljandimaal siinse vana aadliperekonna järeltulija Wolf-Dietmar Alexander Herbert von Stryk.
Von Stryk jõudis puhkama oma kabeliaeda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Von Strykide perekonna ajalugu on Liivimaal vaadeldav tagasi üle poole aastatuhande ja kokku oli nende hoole all 30 valdust. Laiemalt sai kõik alguse Riidajast, kuid Wolf-Dietmar von Stryk pärines Suure-Kõpu mõisast, mille viimane omanik oli tema vanaisa Alfred Georg Alexander von Stryk, kes võitles vabatahtlikuna Vabadussõjas Balti pataljonis ja langes 1919. aastal.
«Noor Eesti riik jäi sellele perekonnale võlgu,» sõnas sõpra meenutades Olav Renno. «Suure-Kõpu mõis võõrandati ja langenu perele ei eraldatud midagi.»
Kodumaal kodutuks jäänud lesk kolis lastega Dresdenisse, kus ainsa perepoja, Aleksander Reinhold Carl von Stryki perre sündis 1937. aastal poeg Wolf-Dietmar Alexander Herbert.
«Mina olin kuue- ja tema seitsmeaastane, kui meie maja rusudeks pommitati ja tema isa langes,» meenutas perekonna esindaja, kes kasvas Wolf-Dietmariga koos üles nagu tema vend. «Eesti oli talle teine kodumaa. On hea, et ta siia maeti. Von Strykid on praegu pillatud üle maailma laiali. Me elame Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas ja Austraalias. Perele on raske kokku tulla, kuigi tahaks.»
Lapsepõlves palju baltlaste mälestusi ja jutuajamisi kuulnud, tõi saatus Wolf-Dietmar von Stryki 1990. aastate algul äsja vabanenud Eestisse, kus ta leidis endale armastava abikaasa – proua Elma. Nii sidus ta end ajaloolise kodumaaga jäägitult ja suguvõsa uurimine väljendus balti aadlile omaselt selgelt ka nähtavates ja tulevikku ulatuvates vormides: teda jäävad sajanditeks meenutama taastatud kabel ja ajalooraamat.
Praegu kehtiva territoriaaljaotuse järgi Valgamaale jääva von Strykide kabeli Riidajas pühitsesid 2001. aastal tollased Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Jaan Kiivit ja Viljandi praost Jaan Tammsalu.
Wolf-Dietmar von Stryki matusetalitusel Riidaja kabelis teenisid lahkunut teda aastate jooksul hästi tundma õppinud EELK Viljandi praostkonna vaimulikud Hedi Vilumaa ja Arvo Lasting.
On vähe neid nõukogude okupatsiooniajal laastatud kabeleid, mis pärast vabaduse saavutamist piiritaguste järeltulijate abil uuesti üles ehitatud sai, kuid et kabeli taastaja ka esivanemate kombe kohaselt kodumulda maetud saab, sellest pole varasemaid teateid ei Eesti-, Liivi ega Kuramaalt.
Riidaja kabel asub pisut mõisast eemal, imekaunis paigas põlispuude all. Kabelis ja kabeliaias puhkab kokku ligi 40 von Stryki suguvõsa liiget. Eelmine matus samal kalmistul jääb XX sajandi esimesse kümnendisse.
Kabelil hoiab silma peal perenaine Maimo Mirka. EELK Helme Maarja kogudus peab kabelis jumalateenistusi keskmiselt kuus korda aastas.
Põdrala vallavanema Aivar Uibu sõnul ei teinud vallale kui maaomanikule takistusi vanale mõisakalmistule matmiseks luba saada ei muinsuskaitse ega riik. Põdrala vald on eesti keeles avaldanud ka Wolf-Dietmar von Stryki esiti saksakeelsena ilmunud perekonnakroonika.
Wolf-Dietmar von Stryk oli mees, kelle tegevus, samamoodi nagu tema juuredki, ületas praeguse Viljandi- ja Valgamaa piire, just seetõttu jäi ta mõlemal pool vajaliku tähelepanuta. Loodetavasti aitab mälestus temast meil tulevikus paremini ajaloolist tõde avastada ja murda XIX sajandi lõpu venestamisaegseid müüte.
Kuigi matus on alati kurb sündmus, õhkus sellest väärika perekonna esindaja lahkumisest ja kojujõudmisest väga palju hingepidet pakkuvat: Riidajas on lummavalt kaunis maastik, kuhu armastavad käed on püstitanud kabeli, meenutama olnut ja toetama tulevat.