Sööme sõnu: Läbi kanala tütarlapse südamesse

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks

Ei noh, päris toredad olid need hansapäevad. Lambad karussellitasid vardas, pasunad üürgasid ning kaupmehed määrisid laadalistele pähe suitsutatud nutriaid, karurasvast seepe ja kasetohust läpakakotte. Lauldi, tantsiti ja kuugati õlut ning kui kaaspiduline kogemata varba peale astus, naeratati talle viisakalt. Oli ju olukordi, kus täistallaga maha toetada ei saanudki.

Üldse oli kõik kohati lausa muinasjutuliselt ebaeestlaslik, kui mõned ülejoonud ja gravitatsiooni trotsivad kohalikud põmmpead kõrvale jätta. Aga jälle: et oli nii palju rahvast, ei mahtunud nood ei pikali kukkuma ega rusikas kätt sirgu lükkama, vähemalt mitte minu nähes.

Kogu sellest ilust tiivustatuna käisin isegi Muksi maja kõrval ja vaatasin, kuidas tamme otsas pirnid vilguvad. Kenasti vilkusid. Tundus, nagu oleksin Tim Burtoni filmi sattunud ja kohe-kohe ulatab mulle tassikese teed see... noh, mitte Joel Steinfeldt, aga... Märtsijänes.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles