Sööme sõnu: Mullane suu ja mürgine jahu

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks / Sakala

Vahel ma mõtlen, et kuidas minu põlvkonna lapsed üldse ellu jäid. Käis ju üks pidev ohutus- ja hügieeninõuete eiramine. Turnisime julgestustrossideta kase latva ning kihutasime põlvekaitsmete ja kiivriteta roostetavate rattaloksudega. Kui kõht tühjaks läks, ronisime üle pehkinud plangu, noppisime naabri puu alt mõned mahakukkunud õunapabulad ning pistsime need koos mulla ja ussikestega pintslisse.  

Maal vanavanemate juures võis rahuliku südamega kanalasse astuda, õlgede seest muna õngitseda, sellesse maast leitud kõvera naelaga paar auku koksida ning siis sisu mõnuga makku luristada. Keegi ei karjunud hüsteeriliselt: «Salmonelloos, salmonelloos!»

Linnalapsed andsid kõik oma kopikad kaljamüüjale või gaseeritud vee automaadile ning jõid janu täis klaasist, mida loputati pärast eelmist nautlejat kolme tilga jaheda veega. Ja selle peale, et leib või sai tehases kilesse pakkida, ei tulnud toona keegi. Jahutoote värskuse kontrollimiseks leivarestide kõrvale pandud pakkepaberitükikesi kasutasid vaid peenemad tegelinskid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles