/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
Laupäeval Kibekülas kaduma läinud kuueaastase poisi otsingud tõid palju tähelepanu Facebooki kommuunile OPEROG ehk Operatiivne Otsingugrupp. Kui veidi enne seda sai kommuun 120. liikme, siis eile kella 17-ks oli sellega liitunud seitse korda rohkem inimesi – 838.
OPEROG-i lehel hakkas juhtunu kohta ilmuma teavet, selle kaudu organiseeriti vabatahtlike otsijate tegevust ja lõpuks ilmus seal kiiresti teadaanne, et poiss on leitud. Samuti jagas rübliku sauna alt välja toonud Alar September seal veidi aega hiljem oma kogemusi. Sealjuures polnud ka September enne pühapäeva kommuuni liige.
Uhke liitunud inimeste üle
Kõnealuse lehe tutvustuses seisab, et OPEROG on infovahetuse koht sihtasutusega Kadunud liitunud vabatahtlikele otsijatele, kes soovivad osaleda teadmata kadunuks jäänud inimeste operatiivsetes otsingutes esimese 72 tunni jooksul. Sihtasutus Kadunud on aga 2009. aastal asutatud vabatahtlikul tööl põhinev organisatsioon, mis tegeleb kadunud inimeste kohta info otsimise ja jagamisega. Ühtlasi on sel olemas kadunud inimese lähedastele mõeldud nõustamistelefon ning üheskoos on aja jooksul korraldatud kümneid otsimisaktsioone.
Sihtasutuse Kadunud juhatuse liige Aare Rüütel avaldas heameelt selle üle, et OPEROG-i tegevus leidis nädalavahetusel suurt tähelepanu ja tõi lausa sadu uusi liikmeid.
«Ma olen kõigi liitunud inimeste üle väga uhke. Me ei oleks kunagi arvanud, et nii palju liikmeid saame,» lausus ta.
Samas tõdes Rüütel, et hüppeliselt kasvanud populaarsus on pannud juhid täiesti uude olukorda. Kui seni on otsingurühmad kujunenud umbes 20-liikmeliseks ning otsimiseks vajalikku varustust on varutud sellise inimhulga jaoks, siis nüüd võib sellest kõigest väheks jääda. Materiaalses mõttes toetub organisatsioon Aare Rüütli detektiivibüroole, aga mõistagi on abiks olnud ka liikmed ise.
Info ei liigu piisavalt kiiresti
Küsimusele, kas sihtasutuse Kadunud liikmetel on mingeid ühisjooni, vastas Aare Rüütel, et ilmselt ühendab vabatahtlikke otsijaid rahulolu sellest, kui nad saavad oma tegevusega ühiskonnale midagi tagasi anda.
30. mail seavad vabatahtlikud sammud taas Viljandimaale. Seekord minnakse uuesti otsima juba eelmisel aastal Aidu külast kaduma läinud keskealist Raimot.
«Me otsisime teda juba eelmisel aastal, aga ei leidnud. Üldiselt ei jäta me asju pooleli,» selgitas Aare Rüütel. Tema sõnul leiavad nad otsitava inimese enamasti surnuna. Kibeküla juhtum oli meeldiv erand.
Aare Rüütel nentis, et tavaliselt ei liigu info inimese kadumise kohta piisavalt kiiresti ja see saabki pahatihti saatuslikuks. Ta selgitas, et mis tahes otsingutega kaasneb väga palju taustatööd ja see võtab paratamatult aega. «Kui tekib kahtlus, et keegi on kaduma jäänud, tuleb kohe reageerida ja sellest teada anda,» toonitas ta.