Väikse lapsega emal jäi Viljandi kesklinnas tegutsevas taaskasutuskeskuses Sahtel käimata, sest käruga teda sisse ei lastud. Poe juhataja sõnutsi on niisugusel keelul mitu põhjust.
Taaskasutuskeskusse lapsevankriga vanemaid ei lubata
26. mai 2015, 08:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kerda Voogla tahtis oma viiekuuse beebiga Jakobsoni keskuses asuvasse Sahtlisse minna eelmise nädala esmaspäeval.
«Tulin autost, võtsin rattad, mis käivad turvahällile alla, ning vaevu jõudsin poodi astuda, kui mulle öeldi, et lapsevankriga sisse ei lubata. Oleksin pidanud lapse kas vankriga värava taha jätma või sülle võtma,» jutustas ta. Säärasest nõudest teavitavat silti naine oma sõnul kusagil ei näinud. «Ma saaksin aru, kui seal oleks ostukäru, kuhu saab hälli külge panna nagu suurtes poodides, aga ei olnud. Poes jäi käimata, sest ei taha ju last üles äratada, kui ta magab.»
Voogla rääkis, et üheski teises kaupluses, isegi nendes, kus ruumi on vähe, pole lapsevankri või turvahälliga sisenemisel takistusi tehtud. «Pärast küsisin mitmes poes müüja käest, kas tohib vankriga tulla. Öeldi, et loomulikult tohib, miks ma üldse küsin. Kui ütlesin, et ühte poodi mind ei lastud, imestati, et kuidas nii,» kõneles ta ning lisas: «Ma ei jätaks elu sees last üksinda või võõra inimesega.»
Kärukeelul on mitmeid põhjusi
Sahtli taaskasutuskeskusse vankriga mittelubamise üle on keskuse Facebooki lehel nördimust väljendanud ka teised emad. Nagu nentis juhataja Eve Kavak, pole eesmärk kedagi poest eemale peletada. «Silti, mis ütleks, et käru tuleb aia taha jätta, poe välisuksel tõesti ei ole, küll aga on see sees,» lausus ta. «Meil on kena suur eesruum, mis on avatud müügisaali poole. Kohe selle kõrval on laste mängunurk. Emadel on võimalik jätta käru avatud aia taha, kui nad ise mööda müügisaali kõnnivad. Sealt on laps ilusti näha. Ja meie müüjad saavad lapsel silma peal hoida. Seni ei ole probleemi olnud.»
Kavak tähendas, et turvahälliga ei ole kunagi keelatud poodi siseneda, kuid vankri keelamise põhjusi on mitu. «Vahekäigud on kitsad, käru rattad määrivad ning käru alumisse sahtlisse «unustatakse» asju,» loetles ta. «Ema tunneb end ilmselt hästi, kui ta käruga reavahes jalutab, aga teised seal vahes enam liikuma ei mahu. Käru rattad määrivad riiuleid ja mööblit. Meil on komisjonikaup ja valge diivan on ära määritud. Kes maksab? Kui klient toob 300 euroga diivani, siis ta eeldab, et see kas müüakse maha või kui ei müüda, saab ta selle tagasi puhtalt ja tervelt, aga mitte poriste rattajälgedega. Asjade eest makstama jätmist meil veel olnud ei ole, aga kui olen mõnest poest küsinud, miks poodi ei tohi vankriga siseneda, siis ongi öeldud, et «unustatakse» asju kärusse.»
Varastada võidakse ka käruta
Eve Kavak ei usu, et Sahtel on Viljandis ainukene pood, kuhu kas maja iseärasuste või ruumipuuduse tõttu lapsevankriga siseneda ei tohi. «Tartu Lõunakeskuses ei tohi ühtegi boksi käruga minna – samad põhjused,» tõi ta näite väljastpoolt Viljandit.
Kerda Voogla arvates peaks aga olema müüjate töö jälgida, et keegi kaupa ei varastaks. «Igaüks võib ju varastada, ka ilma vankrita,» tähendas ta. «Pealegi oli minul turvahäll. Ma ei hakka ju lapse selja taha riideid toppima! Minu pea ei võta seda.»