Maastik kui rahvuskehandi luustik

, keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Sinijärv
Urve Sinijärv Foto: Erakogu

IGA RAHVAS ON tugevalt seotud maaga, kus ta elab. Ega ilmaasjata öelda, et ollakse kuskilt juuri pidi pärit. Seetõttu tuleb inimestel seoses sõnaga «maastik» üldjuhul esimesena silme ette pilt kohast, kus nad on kasvanud, kust on pärit vanemad või mis on lihtsalt hinge läinud. Selline paik võib olla pankrannik, raba või Lõuna-Eesti kuppelmaastik, aga ka Tallinna vanalinn või tööstuslik Kultuurikatla ala.

Maastikel on suur identiteediväärtus nii üksikisiku, perekonna kui kogu rahva seisukohalt. Igaühel on oma isiklikud maastikud, millega end samastada. Rahvusel tervikuna võib neid olla isegi mitu. Maastik koondab endas ühekorraga meie loodust, kultuuri ja ajalugu ning on kõige selle kehastus.

Läheneva Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga seoses on üles kerkinud idee valida välja meie rahvusmaastikud. See mõte iseenesest ei ole uus. Kümmekond aastat tagasi tehti ära suur eeltöö maakonnaplaneeringutes ning seal tehtud valikute põhjal on rahvusmaastike väljavalimine ette nähtud ka üleriigilises planeeringus «Eesti 2030+». Mõtteid selle üle on mõlgutatud varemgi, kuid ehk on just nüüd, nii tähtsa verstaposti eel, õige aeg.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles