Maa Elu päev “Kas Sydney või Sindi?” vestlusringi esimesel debatil räägiti ettevõtlusest maal, teemapüstituseks humoorikas “Ettevõtlus maal või kurgikasvatus kuu peal. On siin vahet?”.
Maaelu on võimalik koostööd tegevas usinas kogukonnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Debatti modereerisid Rein Sikk ja Erik Gamzejev ning esimesena võeti arutelu alla, kuhu on jõudnud aastaks 2025 põllumajanduse areng, kui palju on töökohti ja kui palju vajatakse töökäsi.
Näiteks planeerib kitsekasvataja ja Riigikogu liige Martin Repinski uut kitsefarmi, kus 10 000 kitse ja 10 uut töökohta. Repinski arvas, et 2025. aastal on Eestis kolme sorti põllumajandusettevõtjaid: suured tootjad, kes on väga efektiivsed; väikesed tootjad, kes teevad kõik protsessid ise; väikesed pereettevõtted. Viimaste arvu arvas Repinski aga veelgi kahanevat.
Nopri Talu peremees ja Maale elama liikumise käivitaja Tiit Niilo arvates on tänane reaalsus karm. Eesti konkurentsivõime Euroopas langeb, kuid Eesti riik ei suuda võrreldes naabritega toidutootjaid aidata. “Väikeseid jääb vähemaks ja suuremad lähevad muudkui suuremaks,” ütles ta. Siiski unistas ta, et 2025. aastal on Eesti mahemaa ning müüb lisaväärtusega kalli toote ekspordina välismaale.
Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas tõi välja Eesti kaks suurt tugevust: digiteenused ning puhas loodus ja toit. “Me oleme harjunud, et toit on puhas, aga kui Brüsselis soovin poest hakkliha osta, siis puhast liha ei leiagi, kõikjale on lisatud e-aineid,” rääkis ta.
Setomaa ülemsootska ja kommunikatsiooniõppejõud Annela Laaneots rääkis aga, et Setomaal tehakse juba ettevalmistusi, et oleks olemas mahetooted ja et saaks neid ka eksportima hakata. Üksi on seda küll raske teha, kuid selleks luuakse seal ühistuid.
Järgmine alateema oli turism ning otsiti vastuseid küsimustele, kuhu on aastaks 2025 jõudnud maaturismi areng, kui palju on töökohti, mis teenuseid pakutakse.
Põhjaka mõisa omanik ja kokk Märt Metsallik arvas, et maaturismi olukord läheb kindlasti paremaks, arenema peaks ka seiklusturism, mis vastanduks linnarutiinile.
Kaja Kallas rääkis virtuaalsest reisimisest, mille Google kindlasti varsti ära teeb. “Võiksimegi siinkohal mõelda, kuidas see enda kasuks keerata,” leidis Kallas.
IT asjatundja Peeter Marvet tahaks aga maal teatud asju õppima käia, näiteks kokkamist või kitsekasvatust.
Annela Laaneotsa sõnul tuleks aga mõelda sellele, kuidas turist Tallinnast edasi meelitada.
Niilo rääkis veel, et kui põllumeheks on maal raske hakata, siis turismiga on seal hoopis lihtsam alustada.
Edasi arutleti kaugtöö arengut maal. Martin Repinski leidis, et olekski hea, kui inimesed saaksid teha tööd maalt. “Paljud meie haigused tulevadki sellest, et inimene on loodusest kaugel, kuigi tegelikult oleme ju osa loodusest,” rääkis ta.
Märt Metsallik ei usu, et kümne aasta pärast oleks kaugtöö peamiseks töövormiks saanud, sest inimesed vajavad töökohta, et end distsiplineerida.
Annela Laaneots arvas aga, et maale ei meelita elama mitte tehnilised võimalused, vaid kogukond. Kui inimesel on maal sotsiaalselt hea olla, on tal ka üldiselt hea olla.
Järgmises teemaplokis arutati, kuidas ja milliste vahenditega turundatakse kümne aasta pärast maaelu ja maaettevõtlust ning kas maksusüsteem võiks seda toetada.
Soovitakse väikeetevõtja jaoks soodsamat maksusüsteemi, kuid majandusgeograaf Garri Raagmaa sõnul ei tuleks maksusüsteemi muutmisega õnn õuele.
Annela Laaneots rääkis, et riik on pannud prioriteetsele kohale äärealad ja sealse elanikkonna, kuid eesmärki tegudega ei toetata.
Kaja Kallas selgitas, et paljud riigid maadlevad erisustega maksusüsteemiga, sest erandeid hakatakse kergelt ära kasutama ning need, kellele need mõeldud on, ei saagi lõpuks olulist kasu.
Viimasena võeti luubi alla väärtushinnangud – millised neist peaks muutuma, et soodustataks maaelu ja maaettevõtluse arengut.
Kaja Kallase arvates ei ole õige vastandada maa-ja linnaelu või Eestis elavaid ja võõrsil elavaid eestlaseid. “Meie inimesed ei tee koostööd omavahel, ei usaldata teineteist. Koostöö on aga kõige alus,” leidis ta.
Tiit Niilo meelest on maal usinus ja kokkuhoidmine edasiviid jõud. Koostööhimuga on tõesti kõige halvem olukord. “Ühistegevus on asi, mis maal peaks olema, aga aastad on teinud meie usaldusega oma töö. Maale on oodatud need, kes sealset keskkonda tegelikult hindavad,” sõnas Niilo.
Annela Laaneotsa arvates suudavad samuti maal elada keskmisest tugevamad inimesed. Peaks tegelema arusaamaga, et Eesti on meie kodu, olgu see siis Tallinn või Obinitsa.
Martin Repinski arvates pöörame liiga palju tähelepanu neile, kes on tulnud maale elama, aga unustame need, kes on seal koguaeg olnud. “See on meie viga,” ütles ta. Teeb ettepaneku pöörata tähelepanu hoopis neile, kes on maal kogu elu elanud.