/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
Ennevanasti näidati laadal ikka habemega naisi ja liliputte. Taamal väntas ehk mõni karu monorattal või raiuti vargapoistel käsi maha. Selline sulnis sagimine. Tänapäeval on lood vähe teistsugused. Esiplaanil on ikka bisnis. Kaubaks läheb kõik vanaisa vanadest pükstest ratastel saunani. Magudesse kühveldatud karulaugupesto, röstitud mandlid, pardifilee ja maheõlu raputatakse ühtlaseks massiks kummiköitega maa ja taeva vahel pendeldades. Verd on vähem, aga vahtu rohkem.
Kui mina noor olin (oi mitmes heietus juba, eks ole?), jagus ühel laadal mõlemat. Vahtu loksus toona teadagi ohtralt kollaste kaljatünnide ümbruses, aga verelaskmine leidis aset saslikualal. Seal sai ühe rubla eest toore lihaportsu ja 50-kopikase tagatisraha eest varda ning elu muudkui kees. Härrad timmisid liha keerutades õuesooja Žiguli õlut ja panid maailmaasju paika. Ühel hetkel ei saanud kaks elukunstnikku südamedaami jagamisega hakkama ja üks torkas teisel sõna otseses mõttes munad vardasse.