Kui Sürgavere ja Munsi küla piiril asuva Kurve talu peremees Sivar Mändul esmaspäeva õhtul muru pügas, leidis ta ootamatult kilpkonna.
Niiduki alt tuli välja kilpkonn
6. mai 2015, 07:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sõitsin loomakesest kogemata muruniidukiga üle. Algul mõtlesin, et see on kivi,» kirjeldas Mändul. «Igaks juhuks tõstsin ta üles ja nägin, et tegemist on kilpkonnaga. Õnneks oli ta elus, liigutas ja näis vigastamata.»
Kas talvitus õues või on põgenik?
Leidja ei osanud kilpkonnaga teha muud kui panna ta pappkasti, juurde joogivesi ja rohututt. «Kui täna õhtul töölt koju jõuan, siis uurin, mida ta üldse sööb,» sõnas ta eile.
Sivar Mändul rääkis, et elab koos kaheaastase poja Ramoni ja elukaaslase Kaidi Salongiga talus alles märtsikuust. «Endine omanik pidas seda suvilana. Vahepeal olid tal ka üürilised vist sees – ehk on kilpkonn nendest jäänud.»
Seega on täiesti võimalik, et kilpkonn elas läinud talve õuetingimustes üle. Igal juhul pere kolmekuine hundikoerakutsikas Ruudi oli uue mänguseltsilise üle väga rõõmus.
Perenaine nii lõbusas meeleolus ei olnud, öeldes, et tema ei oska kilpkonnaga midagi peale hakata.
«Üllatus sellisest leiust oli muidugi suur. Meie teda endale jätta ei soovi. Ehk endine omanik tunnistab ta omaks või leidub keegi teine, kes oskab ja tahab tema eest hoolitseda,» sõnas ta. Tallinna loomaaia teadussekretär Tiit Maran ütles pilti uurides, et see paistab olevat Vahemere kilpkonn.
Sivar Mändul andis oma leiust teada esmaspäeva õhtul Sürgavere küla Facebooki grupis. Ehkki postitust on jagatud mitu korda, ei ole looma peremeest välja tulnud.
Kuid Viljandis Mai tänaval elaval Itta Arakul on vastupidine mure. Nimelt kadus tal läinud nädalal kilpkonn, kes oli tema juures elanud juba üle kümne aasta.
Varastatud kilpkonna juhtum
«Meie Albert oli kasvuhoones kinni. Tundub, et keegi varastas ta, sest hoonest pääsemiseks tulnuks tal lennata või osata ise ust lahti teha,» kõneles Itta Arak. «Kolm korda kaevasime kasvuhoone ümber ja tütar, kelle lemmik ta on aastaid olnud, viskas viimaks veel mulla välja, aga Albertit me ei leidnud.»
Ta lausus, et see on perele tragöödia, sest kilpkonn on neile samasugune lemmikloom nagu kass või koer.
Albertile meeldis omaniku sõnutsi süüa kõike rohelist: salatit, lehti, võililli, kapsast ja kurki, aga üle kõige armastas ta oma aia sibulat vitsutada. Talvel magas Albert keldris, aprillis, kui ilm soojenes, toodi ta esialgu kaminatuppa, edasi viidi suvilasse või kasvuhoonesse. Õue loomakest lasta ei saanud, muidu oleks varesed ta kohe noka vahele võtnud ja ära viinud.
«Leiaksime me ometi oma kilpkonna üles – see oleks meeletu rõõm,» sõnas Itta Arak.