Et hernes vajab idanemiseks palju niiskust, tuleks seda külvata võimalikult varakult, soovitab Maablogi. Varajase külvi korral on ka taimekahjurite oht väiksem.
Hernes mulda!
2. mai 2015, 12:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hernest ei või samal kohal kasvatada enne nelja aasta möödumist, sest mullas säilivad haigustekitajad.
Herne tõusmed taluvad lühiajalist külma, kuni –6 °C. Kõige tundlikum on hernes õitsemise ajal, siis talub ta kuni –3 °C. Talle ei meeldi varjuline kasvukoht.
Külv tuleks katta kas kile või kattelooriga, see hoiab niiskust, soojust ja kaitseb lindude eest. Kile tuleb eemaldada kohe pärast tärkamist, katteloor võib peenral olla kuni toestamiseni.
Hernes ei talu mullakoorikut, seepärast tuleb reavahesid kobestada ning peenart mullata ja rohida seni, kuni see on võimalik.
Kui tärkamise ja õitsemise vaheline periood on olnud kuiv, siis õitsemisaegne kastmine suurendab saaki. Kasta vähem kordi, kuid põhjalikumalt.
Hea on külvata mitu eri aegadel valmivat sorti, sest siis on pidevalt värskeid kaunu võtta.
Varajased hernesordid on näiteks «Valma» (Eesti), «Avola», «Rani» ja «Kelvedon Wonder».
Keskvarajased hernesordid on «Aamisepp» (Eesti), «Gloriosa», «Early Onward» ja «Qoya».
Keskvalmivad hernesordid on «Looming» (Eesti), «Herko» (Eesti), «Onward», «Lincoln» ja «Ping-Pong».