Kiredraama viis vangi naise ja tema armukese

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enel Pärna ja Arti Itra on juba eelmise aasta 2. juunist olnud trellide taga.
Enel Pärna ja Arti Itra on juba eelmise aasta 2. juunist olnud trellide taga. Foto: Elmo Riig / Sakala

Facebooki-tutvusest tekkinud armukolmnurga keskmes asunud naisele määras esimese astme kohus kaks ja pool aastat, tema seadusliku mehe tapmises süüdi mõistetud armukesele aga üheksa aastat vangistust.

Et eile pärastlõunal kuulutas esimese astme kohus välja otsuse, mis ei klapi üldse süüdistaja seisukohtadega, siis on arvata, et selle juhtumi arutamine jätkub veel teiseski kohtuastmes. Eeskätt läksid kohtu ja prokuröri arvamused lahku naise teo kvalifitseerimises ja karistuse määramises, sest süüdistaja meelest oli naise roll palju suurem ja rängem, kui kohus leidis.

Mees tuli koju ja armuke oli voodis

Kogu juhtum sai alguse 2014. aasta algul, kui Facebookis said tuttavaks ja hakkasid omavahel suhtlema Enel Pärna ja Arti Itra. Kohtuniku sõnul on nende suhtlusest toimikus kümnete lehekülgede kaupa väljavõtteid ja kirjadest nähtub, et Itra ja Pärna suhted olid lähedased. Pärna oli aga samal ajal abielus.

Traagiliste sündmusteni jõuti mullu 31. mail, kui Arti Itra tuli koos Enel Pärna eksabikaasaga Viljandisse ning seltskond, kuhu kuulus peale nende veel naise seaduslik abikaasa, hakkas koos alkoholi jooma. Peo käigus lahkus korterist küll üks, küll teine inimene ning ühel hetkel olid Itra ja Pärna seal kahekesi.

Öösel jõudis koju raskes joobes naise abikaasa ja avastas Arti Itra oma voodist. «Eluliselt on mõistetav, mida võib teha mees, kes leiab oma abieluvoodist võõra mehe,» tõdes kohtunik otsust välja kuulutades.

Mis aga täpselt juhtus, jäigi selgusetuks, sest tapmisest said politseinikud teada alles kaks päeva hiljem ning kohtus vaikis Arti Itra kuni lõpuni. Tema kaitsja sõnul kannatab tapja Alzheimeri tõve käes ega mäleta midagi. Kohtueksperdid seda haigust ei tuvastanud. Nii tuli kohtul suurem osa juhtunust paika panna Enel Pärna ütluste põhjal, millest võis järeldada, et tapja oli täiel määral Arti Itra. Pärna süüks sai panna vaid raskest kuriteost teatamata jätmise.

Kirjelduse kohaselt oli naise abikaasa pärast seda, kui ta oli oma voodist võõra mehe avastanud, vedanud tolle juukseidpidi teise tuppa ning teda peksma hakanud. Politseinikud leidsid hiljem korterist juuksepuhma, kuid seda, kas juuksed olid pärit Itra peast, ei hakatud uurima. Kohtuniku ütlemist mööda kuulus Pärna sümpaatia  Itrale ning et tema abikaasa oli ka märksa tugevam, läks ta appi Itrale.

Naine pani püksirihma ümber mehe kõri ja hakkas rihma sikutama. Arti Itra vabanes ründaja haardest, haaras tabureti ja lõi. Ründaja kaotas tasakaalu ja kukkus ning seepeale haaras Itra juba noa ja lõi.

Enel Pärna jutu järgi läks tema teise tuppa ja värises hirmust, sest kartis oma abikaasat. Naise ja mehe vahel olid suhted üsna pingelised. Vaevalt nädal varem olid nad maha pidanud verise kakluse, mida aitas lõpuks lahutada naise eksabikaasa.

Kui Itra oli esimesed noahoobid andnud, läks ta naise juurde. Samal ajal oli noahoope saanud mees veel elus ja häälitses. Teada on, et Itra läks seepeale tagasi ohvri juurde ja jätkas noahoopide andmist. Kokku loeti neid ohvri kehal 39.

Need olid ekspertide sõnul sellised, et kui kohe oleks kutsutud kiirabi, oleks mees ellu jäänud. Kiirabi ei kutsutud. Tegelikult ei kutsutud kedagi veel kaks päeva. Tapetu lebas köögipõrandal ning Enel Pärna ja Arti Itra käisid mööda linna ringi. Nad viskasid ära taparelva, nii et seda ei leitudki. 2. juunil kutsus Pärna lõpuks politsei ja teatas, et tal on korteris surnud mees.

Naist tapmises ei süüdistata

Kogu sündmuse kirjeldus ja leitud tõendid ei andnud kohtule võimalust panna Enel Pärnale süüks tapmist. Küll aga mõisteti ta süüdi kuriteost teatamata jätmise eest ning talle määrati maksimaalsele võimalikule üsna lähedane karistus. «See, et kaks päeva hiljem teatati – see pole see,» võttis kohtunik juhtumi kokku.

Kaitsja leidis, et Arti Itra pani tapmise toime hingelise erutuse seisundis, ja seetõttu taotleti talle võimalikult väikest karistust. Kohtuniku meelest ei saa aga 39 noahoopi kuidagi pidada hingeliseks erutuseks, vaid juhtumi põhjus peitub alkoholis.

Arti Itrale määratud üheksa aasta pikkust ja Enel Pärnale pandud kahe ja poole aasta pikkust vangistust peab prokurör aga leebeks ning ta kavatseb asja edasi kaevata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles