Vaba mõte: Ei tahagi muutusi

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Suurmägi
Marko Suurmägi Foto: Marko Saarm / Sakala

«Valijad ei tahtnudki muutusi», «Valija ei saa aru, kust raha tuleb»... Niisuguseid lauseid viskasid uued riigijuhid avalikkuse ette eelmise nädalal lõpul, kui olid avaldatud esimesed erakondade populaarsusuuringute tulemused. Mina olen valija ja arvan, et neid lauseid öelnud poliitikutel on õigus. 

Aga ma täpsustan. Ma ei taha muutusi muutuste pärast, vaid tahan, et elu Eestis lähekski majanduslikus mõttes paremaks. Meil kõigil ja teiste riikidega võrreldes. Ma ei tunne sugugi rõõmu sellest, kui valitsus otsustab vaesust ümber jagada. Praeguse kava järgi peaks väiksepalgalise töötaja rahakotti hakkama aastas korra lisanduma päris ilus summa, aga aasta jooksul võetakse see summa sealt hinnatõusuna ära. Tõenäoliselt võetakse veel rohkem, kuid otsustaja poliitik saab rahulikult ühmata, et tarbi vähem, siis jääb raha alles.

See, mida mina säärase vaesuse ümberjagamise juures kõige rohkem pelgan, on riigi kohustuste järjepidev vähenemine. Kuidagi väga tavaliseks on saanud need poliitilised jutud, et me jätame kodanikule rohkem raha, et ta saaks ise otsustada, millele seda kulutada. Samal ajal tõmbab riik oma tegevust üha enam kokku jutuga, et pole inimesi ja pole raha. Niisugune tegevus võib olla soodne suurte linnade elanikele. Kes elab aga linnast isegi juba viie või kümne kilomeetri kaugusel, tajub aina rohkem, kuidas riiki jääb vähemaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles