Surnud kass aitas tüdrukud lõputunnistusele lähemale

Eile kaitsesid Viljandi gümnaasiumi lõpuklasside õpilased uurimistöid, mida nad lisaks eksamite tegemisele peavad kooli lõpetamiseks koostama.

Skelett saab õppematerjaliks

Abituriendid Lisann Posti, Maarja Liis Juus ja Anette Alver ning gümnaasiumi esimese astme õpilane Kellyly Saar otsustasid teha uurimuse anatoomia valdkonnas. Eile komisjonilt tunnustavaid ja veidi hämmingus kommentaare saanud töö mõttele tuli esiti Posti.

Tüdrukute juhendaja, bioloogiaõpetaja Kadri Suislepp sai kodutute loomade varjupaigaga kokkuleppele ning uurimistöö tarbeks anti varjupaigast õpilastele magama pandud kass Jako. Kuigi uurijad kutsusid oma objekti vahel tiigrikeseks, jäi töö pealkirjaks «Kass Jako lahkamine ja skeleti monteerimine».

Anette Alver rääkis, et Jako oli haige ja vana kass, seda oli näha näiteks hammastest  ja rasvunud südamest, kuid selgeks sai ka see, et teda oli hästi toidetud. Kassiga hakati tegelema jaanuaris, kui külmunud korjus kooli laboris üles sulatati. Edasi tuli töö jaoks olukorda kirjeldada, näiteks seda, mis värvi oli looma karv.

Luude kättesaamine oli Alveri sõnul suur töö. «Me uurisime palju võimalusi, aga valisime loodusliku lagundamise,» lausus ta. See tähendas, et pärast seda, kui kass oli lahti lõigatud, tema sisikonda uuritud ja lihased kaardistatud, pandi tükid nailonsuka sisse ja veeämbrisse, mis viidi kooli keldrisse. Seal olid need siis kaks kuud, et skeleti monteerimiseks luid kätte saada.

Lisann Posti selgitas, et pikale venis protsess seetõttu, et ämbris tuli vett vahetada. «Muidu oleksid sinna tekkinud mikroorganismid lagundamisele kaasa aidanud, aga see oleks liiga jubedat haisu levitanud,» lausus ta.

Maarja Liis Juus lisas, et kõige lihtsam olnuks lagundamiseks appi võtta sipelgad, aga talvel ei tulnud see kõne alla.

Kui luud lõpuks kätte saadi, monteeriti skelett liimi ja traadiga kokku.

«Algul arvasin, et võiks lihtsalt looma lahata, aga seda jäi töö jaoks liiga väheseks ning juhendaja tuli mõttega, et võiks õppematerjaliks skeleti kokku panna,» ütles Posti ja lisas, et uurimusega soovitigi pakkuda teistele õppematerjali ja võimalust oma silmaga anatoomiat näha.

Kassi anatoomia uurimine ja skeleti monteerimine olid siiski ühed ekstravagantsemad teemad, mida 43 nii rühmas kui üksikult tehtud uurimust pakkusid.

Suurimat hirmu tuntakse aidsi ees

Teemade nimekirja vaadates sai selgeks, et väga eripalgeliselt uuriti oma kooli ja selle inimesi ning enese kogemust. Populaarsed teemad olid toitumine, treening ja tervislikkus. Näiteks oli Merily Sankmann oma uurimuses «Toitumine ja treening meie igapäevaelus» käsitlenud nii kooli töötajate kui õpilaste treenimis- ja toitumisharjumisi. Ühtlasi tegi ta enesega kahekuulise eksperimendi, järgides kindlat treenimis- ja toitumiskava.

Merilin Karv alustas aga uurimust «Õpilaste hirmud noorukieas» juba esimeses gümnaasiumiastmes.

«Selle peale läks meil kokku kaks ja pool aastat,» lisas juhendaja Gerda Neito, kelle töö autor oli valinud väljastpoolt kooli.

Uurimuse tulemusena tõi autor välja ka noorte hirmude esikümne. Esikohal seisab seal hirm aidsi ees, järgneb kartus relvaga ähvardamise ja pommirünnaku või võõrvägede sissetungi ees. Viimati nimetatu on praegu autori sõnul noorte seas tunduvalt suurem kui kümme aastat tagasi.

Neito lisas, et küsimus on ka selles, kui palju noored mõnest valdkonnast teavad ja oskavad riske hinnata. «Kui teadmisi on vähem, on ka hirmu vähem,» lausus ta.

Viljandi gümnaasiumi projektijuhi Ene Nobeli sõnul uurimistöid paberile ei trükita. «Nad on meil elektroonilisel kujul koolis küll olemas, aga mõned on sellised, mis jäävadki ainult komisjoni ja õpilaste jaoks,» märkis ta.

Nobel ütles, et kui keegi tahaks mõnd tööd lugeda, siis tasub kooliga läbi rääkida. «Kui autor on nõus ja juhendaja samuti, siis saab vaadata,» lausus ta ja lisas, et mullu tehtud toitumishäirete töö vastu tundsid huvi Viljandi haigla töötajad ja said seda ka lugeda.