Martin Algus: Üle aastate uuesti Ugalas tööd teha on lausa meeliülendav

Kümneaastase pausi järel Ugalasse naasnud Alguse jaoks on «Kaheksajalg» kogu tema senise karjääri jooksul esimene lavastajatöö. Näitlejatena teevad «Kaheksajalas» teiste seas kaasa ka tema kunagised kursusekaaslased Viljandi kultuurikolledži esimesest lennust Aarne Soro, Tarvo Vridolin ja Jaana Kena.

Sind pärjati teatripäeval algupärase dramaturgia auhinnaga. Mida see sulle tähendab?

Väga suur rõõm oli auhinda saada. See on väga innustav. Hetkel on just palju asju pooleli ja kuidagi väga õigel ajal tuli see tunnustus. Mõjub teraapiliselt. Võitu hoiti ka suure saladuskatte all. Ärevus oli sees ja kui auhind välja kuulutati, oli rõõm suur. See tundub lihtsalt väga hea tagasisidena «Väävelmagnooliatele» ning annab tõuke edasi tegutseda.

Kas oskad pakkuda suurusjärku, kui palju tegelasi oled sa loonud, kui näidendid ja seriaalid kokku arvata?

Päris huvitav küsimus. No mis ta võib olla. Näidendeid on mul kuskil kümme, keskmiselt viis tegelast näidendi kohta. «Kaheksajalas» on juba rohkemgi. Tegelikult on minu kõige tegelasterohkem näitemäng noortenäidend «Ise oled», kus on 18 tegelast. See oli mu esimene näidend, «Januga» samal ajal kirjutatud ja sarnaneb filmistsenaariumiga. Kindlasti oli see tekst in-yer-face theatre`st mõjutatud: otsekohene teemakäsitlus ning tegelasi ja mängupaiku võis olla, nagu torust tuleb. No ja telesarjade puhul võib võtta arvesse ka kõrvaltegelased, kes mõnest osast läbi käivad. Ütleme, et see number sinna saja ja kahesaja vahele jääb.

Kust «Kaheksajala» idee alguse sai?

«Kaheksajalaga» oli niimoodi, et tahtsin tegelikult juba ammu komöödiat kirjutada. Mõned tõsised tööd olid just välja tulnud, eeskätt «Postmodernsed leibkonnad». Pärast selle kirjutamist tundsin, et tahaksin teha midagi helgemat. Kirjutasin «Kontakti», mis ongi juba helgema sõnumiga: õnneliku lõpuga lugu, kus on rohkem lootust. Aga soov ikkagi komöödiat kirjutada oli minus endiselt olemas. Kui idee tekib, asun mõtlema, millisesse vormi see sobiks. Esitan endale väljakutse, et üllatada esmalt iseennast ja siis võimaluse korral ka teisi. Ma polnud kirjutanud ühtegi klassikalist komöödiat, kus ongi üks ruum, mitu ust ja terve hulk tegelasi. See soov oli minus juba väga konkreetne, kui tuli koostööettepanek ühelt dokumentaalfilmi lavastajalt, kes tahtis teha pisut teatritööd ja rääkis mulle oma elust. Tema tahtis aga just väga tõsist tükki teha ning mulle see tol hetkel ei sobinud. Samas sain hoopis tolle mehe enda elust tõuke «Kaheksajala» kirjutamiseks. Näidendis on kõik muidugi üle võlli keeratud, aga mingisugune impulss sealt tuli, just see pereelu temaatika. Kui aus olla, siis tahtsingi kirjutada loo, mis lihtsalt hakkab ennast järjest hullemaks kerima ning muudkui kerib ja kerib, kuni lõpuks laheneb kõik suure pauguga. Loomulikult on seal olemas ka sõnum, et kuulakem ikka üksteist, et me küll ehitame siin oma elu ja pürime edu suunas, aga lõpuks võime iseennast selle tormamise vahele ära kaotada. Muidu ongi lihtsalt majatäis võõraid inimesi, kes enam ise ka ei saa aru, mispärast nad seda kõike siin ehitasid.

Minu meelest oli see Diana Leesalu, kes ütles ühes intervjuus, et kui ta enda kirjutatud materjali lavastab, siis saab lavastaja Leesalu mingitel hetkedel näitekirjanik Leesalu tegemata töö peale väga vihaseks. Kuidas sul sellega suhe on?

Hetkel on väga huvitav, sest see on mul esimene võimalus oma tekstile pika prooviperioodi vältel lavastaja positsioonilt otsa vaadata. Olen mõistnud, et lavastamine on ka ikkagi loo jutustamine. Kui näitekirjanikuna räägin ma ühtede vahenditega, sõna kaudu, siis nüüd on mul mitu vahendit juures – näitlejad, muusika, tempod, pausid, valgus. Nüüd ma näen ise kõrvalt, millised on need kohad, kus ma näitekirjanikuna ei kujutanud võib-olla nii täpselt ette, kuidas lavastaja töö käib. Praegu avaldub see näiteks selles, et pean teksti mõnest kohast kärpima. Ma ei ole küll sellel hetkel enda kui näitekirjaniku peale vihane, aga näen, et nii on võimalik õppida. Olen ka varem alati lavastajaid julgustada üritanud, et teksti võib muuta, võib kärpida, võib ümber tõsta, kui vajadus tekib. Kirjutamine ja lavastamine on nii erinevad tööd, et kui lavastaja nägemuse elluviimiseks on tarvis midagi muuta, siis tahaksin ainult abiks olla. Selles mõttes on lavastamine väga hea õppetund ja ilmselt oleks igal näitekirjanikul kasulik kas või kordki elus proovida mõnd oma materjali lavastada. Aga «Kaheksajala» puhul on näitlejad niivõrd andekad, et ma lihtsalt üritan neid mitte liiga palju segada.

Suur osa trupist on su endised kursusekaaslased. Kas on kuidagi mõnusam ja turvalisem nendega koos seda tööd teha või tulevad pigem vanad teemad uuesti üles?

Meil oli juba kooliajal väga tore koos olla ja hiljem töötasime ju pikalt siin Ugalas koos. See on ikkagi tore taaskohtumine. Nii hea meel on näha, kui andekate inimestega mul oli kunagi võimalik koos olla. Üle aastate uuesti Ugalas tööd teha on lausa meeliülendav.