/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
Ma ei tea, kuidas on praegu, aga minu lapsepõlves oli koolisöökla üks omamoodi veider paik. No nagu Lollidemaa, Narnia või Kettamaailm. Seal toimisid omad reeglid ja aeg liikus hoopis teise kiirusega kui näiteks garderoobis, kooliarsti juures või direktori kabinetis.
Eks selle paiga müstilisust kahandanud muidugi tõsiasi, et vähemalt korra päevas oli igal matsil võimalik sinna sisse vajuda ja veerandtunnisele kaosele omapoolne panus anda. Kogu see hirmutav anarhia toimis samas kindlate reeglite järgi. Näiteks tuli väljavalitud magustoiduportsjonisse alati võimalikult kiiresti sõrm pista, et konkurent seda näppima ei hakkaks. Kindlasti pidi vastu puiklemata suuremate klasside poistele loovutama kandikule kuhjatud leiva- ja saiaviilud, et hiljem nendest meisterdatud kuulidega vastu kuplit saada.