«1990. aasta kevadel puges üks 14-aastane poiss Viljandi 5. Keskkooli garderoobi, et koos paari omasugusega läbi avatud ukse kuulata, milline saatus neid koolis ootab. Kõrvalruumis käis lastevanemate koosolek ja muu hulgas arutati, kas too poiss saab võimaluse lõpetada põhikool.
Kehvade hinnetega pikajuukseline noorsand sai IX klassi tunnistuse, aga keskkool jäi talle otse loomulikult suletuks. Ega kool talle ülemäära huvi pakkunud, aga midagi tuli edasi teha. Nii läks see poiss kutsekooli ehitamist õppima. See oli katsumus õpetajale ja õpilasele. Näiteks suutis see noormees tahtmatult laduda tellistest sellise kuubi, mille alumises kihis oli kaheksa ja mõned kihid ülalpool juba seitse kivi. Keegi ei mõistnud, kuhu üks kivi kadus.