Sööme sõnu: Mõtteid kodustatud maailmaköögist

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllar Priks
Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Ei tea, kas ma liigun ringi veidras seltskonnas, aga ma olen natuke liiga palju kuulnud ohkimist, et Viljandis pole kaugete maade restorane. Noh et igal pool visatakse lauale šnitsel ja hapukapsad, mille kõrval on kuhi jahukastme alt piiluvaid keedukartuleid.

 

Eks see töölissööklates või tõesti nii olla, aga toitlustuskohti on ju siia tekkinud nagu seeni pärast vihma ja mitmekülgse kõhutäite leiab iga mats, kes vaevub nina kodunt välja pistma. Aga virisejaile pole see mingi argument. Küll õhkab üks itaallaste makaronide, teine prantslaste limukate, kolmas grusiinide pelmeenide ja neljas idamaiste kalasilmaga riisirataste järele. «Vaat kus pealinnas on ikka toidukohti!»

No aga siis tulebki vahest sinna pealinna sõita, kui maitsemeel eksootilisemate elamuste järele kisendab. Viljandi on pisike ja kapriisse elanikkonnaga, nii et kõigi soovide rahuldamiseks peaks vist igal gurmaanil oma isiklik puhvet olema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles