Et olime klassi kokku kupatatud Eesti eri paigust ja mingit ühist minevikku polnud, hakkasime üksteise hingeelu ja etteantud marsruute nullist õppima. Tollest ajast pärineb ka minu pärisosaks saanud hüüdnimi Myrakas. Ega pinginaabrilgi paremini läinud. Tema ristiti Tuutuks.
Ja eks me siis võimaluste piires harinud teineteist. Mina tutvustasin Tuutule päkapikudisko imepärast maailma, tema õpetas mind vana Žigulit võtmeta käivitama. Nädalalõpud möödusid diviisi «Tuutult rattad, Myrakalt kassetid» all. Nii seesmiselt kui väliselt üsna radikaalselt erinevate natuuridena moodustasime küladiskodel tšikke jahtides üsna kelmika tandemi. Seda arvas ka Tuutu onu, kes pahatihti keset koduõue kukalt sügas ja pilguga oma kollast kopikat otsis.
/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
