Vaatasin koduses sügavkülmikus jälle vähe uudishimulikuma pilguga ringi ja leidsin ühe lambakintsu. Kirjutasin kohe sõbrale, et ta soovitaks, mis rooga sellest meisterdada. Ei andnud sindrinahk mingit nõu. Hoopis ühe lollaka anekdoodi rääkis.
Tellijale
Sööme sõnu: Alati polegi lammas see kõige suurem lammas
/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
14. märts 2015, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kakerdanud mees mitmendat päeva kusagil karupees ringi. No eksinud ja janune või nii. Tahtnud juba alla anda ja raisakotkastele söögiks jääda, kui näinud eemal kaevu. Roomanud küüntega liiva kratsides kuidagi kohale ja vaadanud sisse. Must auk ainult. Leidnud siis kivikese ja visanud sisse. Ei midagi. Võtnud suurema ja proovinud veel. Sulpsu netu. Seejärel näinud mees mafioosniku hauakivi mõõtu kivilahmakat. Lohistanud selle siis seletamatus raevus kaevuservale ja lasknud lahti. Ikka ei midagi. Mõne sekundi pärast kapanud kusagilt nurga tagant välja üle keskmise ähmis lammas ja vihisenud hullu hooga otse kaevu. Mees jäänud talle järele vaatama nagu suur küsimärk. Peagi ilmunud välja tüüp, kes lammast otsis. «Nägin jah, pani ilge litriga otse kaevu teine,» kostnud mees. «Kuda ta kurat sinna minna sai, kui ma ta kivi külge kinni sidusin?» imestanud otsija.