Kiri: Meid ei murra miski!

Kellelgi võib Rahvaliidu liikmete omavahelisest kemplemisest suur rõõm olla ja pole välistatud, et hea raha või mingite teenete eest seda koguni tagant õhutatakse. Vaadake, kellele see kasulik on! Teised erakonnad jagavad mõttes ilmselt juba parlamendikohti, raha ja aupaistet ning meist, kes me neile eluaeg toidulaua oleme katnud, on neil üsna ükskõik.

Ajagem nüüd selg sirgu ning näidakem neile ja tõestagem endale, et nii see ikka ei lähe! Teised võivad oma rahvast armastada või vihata, kuid meid põlata ja meie peale ülalt alla vaadata — sellist õigust pole neile keegi andnud. Igasugusel alandusel ja sulaseseisusel tuleb ükskord lõpp ning selleks peame oleme üksmeelsemad, kui oleme viimasel ajal olnud.

Võite olla kindlad, et meie rahva käekäik ei lähe korda ühegi teise riigi ja kui nii edasi läheb, siis ka meie enda riigi ametnikele.

Ilusa nimetuse «investor» on endale valitsuse toel hankinud peaaegu kõik, kes on tulnud siia meie arvel hõlptulu teenima ja meid ikka teisejärgulisena kohtlevad. Kas võib aga investoriks pidada seda, kes valitsevat puudust ja kohati isegi rahva meeleheidet ära kasutades sada kohalikku elanikku miinimumpalga eest tööpingi taha seab ning rahva alandlikkust ja lõhestatust ära kasutades kõike seda naudib?

Aga eks ärimehe asi olegi ju kasumit teenida. Selles olukorras tuleb õige suur kivi visata valitsuse kapsaaeda. Tema on kõik selle võimalikuks teinud ning oma rahva huvid teisejärguliseks arvanud.

Niisugust olukorda ei taha ta ka lõpetada. Meile pole see vastuvõetav. Kui me sellest aru saame ja olukorra muutmiseks kokku hoiame, on lihtne edu saavutada.
Kas me tõesti ei suuda seda? Mina usun, et suudame.

Tahan vägisi lõpetada ansamblilt Metsatöll laenatud sõnadega neid pisut muutes: valimistel näeme, raisk!