Abhaasia pagulastes tekitab «Mandariinid» vastakaid mõtteid

Egon Valdaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki Endel Peek on juba veerand sajandit Tarvastu kandis talu pidanud, ei ole ta unustanud Abhaasias kasvatatud eksootilisi vilju. Tema kasvuhoonetes valmivad muu hulgas rohelised ja kollased arbuusid, melonid, aprikoosid, baklažaanid ja paprikad.
Ehkki Endel Peek on juba veerand sajandit Tarvastu kandis talu pidanud, ei ole ta unustanud Abhaasias kasvatatud eksootilisi vilju. Tema kasvuhoonetes valmivad muu hulgas rohelised ja kollased arbuusid, melonid, aprikoosid, baklažaanid ja paprikad. Foto: Marko Saarm / Sakala

Parima võõrkeelse filmi Oscari nominendiks olnud «Mandariinid», mis kõneleb Abhaasias 1990. aastate algul olnud sõjast, tekitab sealt omal ajal pagenud inimestes vastakaid tundeid.

Soe külas jalgpallitreeneri ametit pidava grusiini Zurab Kvaratshelija arvates on see suurepärane linateos, mis maalib juhtunust eheda pildi, aga Peegi-Kuressaare talu peremees Endel Peegi meelest on film täiesti ebaõnnestunud.

Ühepoolne kajastus

«Sündmusi on kajastatud liiga ühepoolselt ning  abhaaslasi on näidatud halvas valguses,» rääkis Endel Peek. «Ma ei leidnud selle linateose mõtet, ehkki vaatasin mitu korda. Üldiselt  grusiinlased oskavad filme teha, aga seekord siis selline asi...»

Tema abikaasa Taisia Peegi meelest ei olnud õige ka see, et Marguse osatäitja filmi lõpus abhaaslaste kuuli läbi hukkus. «Sõjas juhtus igasuguseid asju, aga eestlasi hoidsid üldiselt mõlemad vaenupooled, iseäranis abhaaslased. Eestlaste majad olid Salme külas nii märgistatud, et keegi neid ei puutuks,» sõnas ta.

Zurab Kvaratshelija meelest oli film muidu suurepärane, aga majad ja elamised olid kummaliselt räämas ja laokil. «Eestlastel olid ilusad majad ja korras õued,» kinnitas ta.

Kvaratshelija aitas organiseerida põgenike jõudmist Eestist saadetud teisele ja kolmandale lennukile. «Mäletan, et üks vanem eestlanna ei tahtnud sugugi Suhhumist lahkuda. Viimaks oli nõus, aga tahtis suurt vaipa ühes võtta. Lõpuks mahtus ise hädavaevu meie bussile,» jutustas grusiin.

«Toonane aeg oli väga karm,» meenutas Zurab Kvaratshelija. «Filmis oli leib laual, aga tegelikult oli sellega raskusi. Mul olid väiksed lapsed ja raha kulus kolm või neli tuhat rubla päevas. Kõik kogutud varud sulasid kiiresti, pealegi ei olnud midagi saada. Väga raske oli kütte ja bensiiniga.»

Kvaratshelija meelest oli sõda venelaste pikaaegse manipuleerimise tulemus, samuti oli Venemaa tema hinnangul sõjaga otseselt seotud. «Nagu nüüd Ukrainas sõlmiti vaherahu, grusiinlased tõmbasid raskerelvastuse tagasi, aga venelased ise lepet ei täitnud.»

Tema sõnutsi oli toona abhaase piirkonnas 96 000, grusiine ligi 400 000.

«350 000 grusiini sunniti vara maha jätma ja jalgsi Gruusiasse minema,» lausus Kvaratshelija. «See oli puhas genotsiid. Osa grusiine elab seniajani tagasipöördumise mõttega, aga kuni Vene saabas seal püsib, on plaan utoopiline. Suhhumis oli toona 130 000 elanikku, nüüd valitseb seal tühjus. Meie kodukülas ei ole enam märkigi, et seal oleks kunagi elatud, hauadki on rohtu kasvanud.»

Väikerahval võiks olla riik

Taisia Peegi sõnutsi hoidsid abhaaslased töökaid eestlasi ja lootsid, et nood aitavad hiljem ka elu uuesti üles ehitada. «Pigem olid sõjas süüdi grusiinlased. Abhaaslased on väike rahvas nagu meiegi, miks neil ei võiks olla oma riiki?» küsis naine, kelle vennad elavad tänaseni Abhaasias ning on eluga rahul.

Endel Peegi sõnul oli seal väga mõnus elada: kliima on suurepärane ja muld väga viljakas. Salme küla, kus nende kodu oli, paikneb imelises kohas: Musta mereni on paar kilomeetrit, suur Venemaast eraldav jõgi külje all ja kauni Ritsa järveni 80 kilomeet-rit. Kõikjal laiuvad orud ja mäed.

Nüüd ei ole nad saanud Abhaasiasse ka külla minna, sest Eesti Abhaasia riiki ei tunnista ja viisat ei anta. «Seal on paradiis, loodetavasti läheb seal ka majandus taas ülesmäge,» sõnas ta.

Taisia Peek möönis, et mandariinid on Abhaasias väga tähtsal kohal ning nemadki kasvatasid neid. «Mandariin on Abhaasia ekspordi põhiartikkel. Mu vend elas sovhoosis, kus olid hektarilised nõlvad mandariinide ja apelsinide all, aga kui rahvast sunniti novembris lahkuma, jäid need kõik korjamata nagu ka mais, oad ja kõik muu saak,» ohkas Zurab Kvaratshelija.

«MANDARIINID»

Esimene Eesti ja Gruusia koostöös valminud mängufilm.

• Esilinastus 2013. aasta oktoobris. Tunamullu käis filmi Eesti kinodes vaatamas 32 992 inimest.

• Film oli esimese Eesti päritolu filmina parima mitteingliskeelse filmi Kuldgloobuse auhinna nominent. Samuti oli «Mandariinid» parima võõrkeelse filmi Oscari nominent.

• Režii ja stsenaariumi autor on Zaza Urušadze, produtsendid Ivo Felt ja Zaza Urušadze.

• Osades Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Mihheil Meshi, Giorgi Nakašidze ja Raivo Trass.

Allikas: Vikipeedia

ABHAASIA

Abhaasia asub Taga-Kaukaasias Musta mere rannikul Gruusia loodeosas.

Foto: Sakala

• Pindala 8432 km², pealinn Suhhumi.

• Ajalooliselt abhaaside asuala. Kuulutas 1992 välja riikliku iseseisvuse, mida Gruusia ja rahvusvaheline üldsus ei tunnusta. Iseseisvusliikumine kasvas Abhaasia ja Gruusia sõjaliseks vastasseisuks aastail 1992 ja 1993. Sellega kaasnes peaaegu kõigi grusiinide pagemine Abhaasiast.

• Praegune võim püsib Venemaa varjatud toel.

• Abhaasias on kolm eesti küla: Sulevi, Salme ja Estonia. Veel hiljuti eksisteerinud Linda ja Alam-Linda küla on varemetes.

Allikas: «Eesti entsüklopeedia»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles