Just sealt poolt tulid 1944. aasta algul väga halvad uudised: algas punavägede suur pealetung ja mõne päevaga löödi Saksa kaitsesüsteem segi. Kui oleks teostunud Hitleri algne plaan Eesti maha jätta, olnuks Punaarmee Eesti taas okupeerinud juba jaanuaris-veebruaris 1944.

Selline ajaloo käik oleks toonud kaasa mitu korda suurema vangistatud ja tapetud eestlaste hulga ning vabasse maailma poleks pääsenud keegi, sest põgenemistee oleks olnud ära lõigatud.

Armeegrupi Nord ülemjuhataja feldmarssal von Küchler tagandati. Ta asendati tulevase feldmarssali Walter Modeliga, kes suutis rinde stabiliseerida. Tundus, et Eestil avaneb võimalus vabaks jääda.

Kuulutati välja üldmobilisatsioon. Idarindel sõdinud legendaarne pataljonikomandör Alfons Rebane sai väejuhatuselt loa tulla koos oma sõjameestega Eestisse, koju olid jõudnud ka paljud teised vaprad Eesti sõjamehed, nende hulgas Paul Maitla, Harald Riipalu ja Georg Sooden.

Tollastel Eesti riigitegelastel oli valminud hulljulge plaan kasutada siin paiknevaid Saksa vägesid ja nende sõjatehnikat oma vabadusvõitluseks. Oletati, et Saksamaa kapituleerumise järel kuulutatakse välja iseseisev Eesti Vabariik ja koos Saksa väeosadega suudetakse rinnet selle hetkeni hoida.

Unistustel helgest tulevikust ei olnud seekord siiski määratud täituda.

Vabadusiha oli see, mis tõi Eesti sõdurid võitlema relva-SS-i 20. Eesti Vabatahtlike diviisi, sinimustvalge vapiga käisel.

Nõukogude väejuhatus oli andnud käsu vallutada Narva 17. veebruariks 1944. Et Punaarmee suurpealetung nurjus, võeti 6. märtsil ette barbaarne õhurünnak arhitektuuriliselt kaunile Narva linnale ja pommitati see maatasa.

Elusalt koos oma meestega lahingust tagasi

Rüütliristi kavaler obersturmbannführer Alfons Rebane oli sündinud Valgas, kuid tema lapsepõlv möödus Narvas. Seal sai ta ka hariduse.

Enne Punaarmee suurpealetungi, kui positsioonilahingutes tekkis vaheaeg, läks Rebane oma kodu vaatama ja nägi, et sellest ei olnud mitte midagi järele jäänud.

Rebase pataljon asus kaitsele Narva jõe läänekaldal, lõigu pikkus oli neli kilomeetrit. Teine Vene löögiarmee oli koondanud Narvast põhja poole 75 000 meest. Suurrünnak korraldati 25. juuli hommikul.

Hommikune meeletu turmtuli kogu rindel asendus mõne tunni pärast jalaväerünnakuga, mille käigus vaenlane püüdis kõiki ujuvvahendeid kasutades jõge forsseerida. Rebane hoidis oma meestega neid nii kaua kinni, kui võimalik, toetades tiibtulega 46. rügementi.

Kõik kolm 20. SS-diviisi Eesti võitlejatest koosnevat rügementi moodustasid raudse kaitsekilbi Narva jõe joonel ja pidasid koos järelejäänud Saksa üksustega vaenlast nii kaua kinni, kuni ülejäänud väeosad jõudsid plaanipäraselt taanduda lühemale ja hästi kindlustatud Tannenbergi liinile.

Alfons Rebane oli oma sõdurite silmis lugupeetud komandör, kel oli eriline anne võimatuid olukordi oma tahtmise järgi muuta. Ta oli kainelt kaalutlev, rahulik ja julge, teenides ka saksa sõdurite lugupidamise. Teda autasustati Rüütliristi ja sõja lõpul ka Tammelehtedega Rüütliristiga.

Alfons Rebase käest küsiti kunagi, milline oli tema arvates tema kõige suurem lahingusaavutus, kas Volhovi all, Sinimägedes või Oderi ääres.

Rebane vastas: «Kõige suurem lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt koos oma meestega tagasi.»

Nägi reetmise läbi

Saksa rindeluure suutis kindlaks teha, et Auvere rindelõigus koondab vastane suuri jõude kohtumislöögi andmiseks. Tegemist oli 8. armeega, mille koosseisus oli 130 000 meest.

Narva jõelt toodi kiires korras ära obersturmbannführer Harald Riipalu rügement ja Narva pataljon. Moodustati võitlusgrupp R, mille ülemaks sai Riipalu.

Auvere rünnakuga tahtis vaenlane sisse piirata kogu rindelõigu väeüksused.

24. juuli varahommikul algas Punaarmee pealetung, mille tagajärjed oleksid olnud Eesti meestele kohutavad, kui Riipalu ei oleks aimanud reetmist ega oleks käskinud öö katte all ehitada varupositsioonile uusi kaevikud, millest vaenlane teadlik ei olnud.

Reetja oli tõenäoliselt 20. diviisi juhtkonnas. Kõige põlastusväärsem on, et see inimene oli meie oma rahvuskaaslane.

Riipalu juhtimisel hävitati tuhandeid ründajaid, palju tanke ja lennukeid. Kõige vapramalt võitles Narva pataljon, kelle rindelõigus ei õnnestunud ükski vaenlase läbimurre.

Sellega oli pealetung Auvere all nurjunud. Harald Riipalut autasustati ülesnäidatud vapruse ja sõjamehetarkuse eest Rüütliristiga.

Harald Riipalu oli energiline, tugeva teotahte ja organiseerimisvõimega. Ta armastas mundrit ja hoolitsetud välimust. Teda on iseloomustatud kui rahulikku, tõsist ja analüüsivõimega väejuhti.

Võimsaim ja raevukaim rünnak

Kõik kolm Sinimägede kõrgustikku jäid 26. juuli hilisõhtul raskesuurtükiväe ja teiste laskerelvade tule alla. Otsustavad sündmused algasid 27. juuli varahommikul, mil ülekaalukad punaväed alustasid pealetungi.

Vaenlase löögiteravik oli suunatud neile kolmele mäele. Tankirünnakud ebaõnnestusid, sest Eesti mehed kasutasid edukalt tankirusikaid.

Pärast ägedaid lahinguid õnnestus vastastel vallutada Lastekodumägi. Sturmbannführer Georg Sooden sai käsu see tagasi vallutada, mis paraku ebaõnnestus.

Vaenlane suutis hävitada suurema osa Soodeni pataljonist. Ka kangelaslikult võidelnud Sooden ise hukkus. Ellujäänud võitlejad taandusid Grenaderimäele.

Vaenlane ründas neid kahe diviisi ja tankidega, esimene kaitseliin purustati ja mägi piirati sisse. 45. rügemendi 1. pataljoni ülem hauptsturmführer Paul Maitla võttis ette nende lahingute võimsaima ja raevukaima rünnaku ning vallutas Grenaderimäe tagasi.

Kuidas see tal õnnestus, ei saanud aru ei tema ise ega tema võitlejad, aga see näitas veel kord eredalt Eesti sõjameeste vaprust ja surmapõlglikkust.

29. juuli õhtuks ei olnud Grenaderimäel enam ühtegi vaenlast. Järgmisel päeval ründasid punased uuesti, kuid Maitla üksus pidas vastu. Selle kangelasteo eest autasustati Paul Maitlat Rüütliristiga.

Paul Maitla oli kõhn mees, kergelt süttiva loomuga. Juhina rahulik, otsustusvõimeline ja raudse tahtega. Sakslased ütlesid tema kohta «Kugelblitz» (keravälk).

Sõja lõpul Tšehhimaal mõrtsukate kätte langedes olevat ta oma Rüütliristi kohta öelnud: «Kõlbas mul sellega võidelda, kõlbab ka surra.»

Neljaski mees sai Rüütliristi

Õigluse huvides tuleks ära nimetada ka neljas Raudristi Rüütliristi kavaler allohvitser Harald Nugiseks. Temagi saabus veebruaris 1944 Idarindelt Eestisse.

Narva all Vaasa sillapea likvideerimisel märtsi algul 1944 osutatud vapruse eest omistati talle kui ainsale eestlasest reakoosseisu mehele Rüütlirist.

Tõsi küll, Sinimägedes Nugiseks enam ei võidelnud, kuid fakt tema Rüütliristiga autasustamise kohta väärib mainimist. Vast ka sellepärast, et Harald Nugiseks on täna ainsa eestlasest Rüütliristi kavalerina elus.

Lahingud

Kahenädalaste Sinimägede lahingute kestel langes Punaarmee poolel rivist välja tublisti üle 100 000 mehe, 11 vaenlase diviisi ja kahte brigaadi ei eksisteerinud enam.

Eesti ja Saksa poole kaotus oli üle 10 000 mehe, mõni pataljon oli kahanenud kompaniisuuruseks.

Sinimägedes ei sõdinud ainult eestlased ja sakslased, vaid ka taanlased, hollandlased, flaamlased, soomlased ja teised rahvused. See oli paljude rahvaste ühine kommunismivastane võitlus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.88