Viljandi linnapea: oleme oma riigi üle uhked ja õnnelikud

Lugupeetud vallarahvas, armsad viljandlased, kallid külalised, daamid ja härrad! Soovin teile südamest õnne Eesti Vabariigi 97. aastapäevaks.

Lubage mul Viljandi linnarahva nimel õnnitleda presidendilt tänavu riikliku teenetemärgi pälvinud viljandimaalasi Valdeko Kalmat, Hellar Mutlet, Ruslan Trochinskyit ja Vello Vaarmetsa. Oleme teie üle ääretult uhked. Teile osaks saanud tunnustus on suureks auks kogu meie maakonnale.

 

Eesti sünnipäev on iga eestlase ja Eesti sõbra jaoks erilise tähendusega sündmus, mis vallandab meie kammitsetud loomuses peituva sügava südamlikkuse. Eestlase jaoks on tagasihoidlikkus vooruseks, meil pole kombeks liigseid sõnu teha. Ometi on kodumaa sünnipäev aeg, mil me laseme rõõmul vabalt lehvida. Oleme oma riigi üle uhked ning õnnelikud. Ning sõbrad rõõmustavad koos meiega.

 

Nii nagu sõpra tuntakse hädas, nii õpime ka oma turvalist keskkonda kõrgemalt hindama siis, kui maailmas ajad ärevaks muutuvad. Aasta tagasi Kiievi Iseseisvusväljakult alguse saanud sündmused on viinud võimult kurja valitseja, kuid toonud kättemaksuna sõja. Impeerium on andmas vastulööki.

 

Sõpra tuntakse hädas, nagu ennist öeldud. Meie kohus on tõelise ja ausa sõbrana käituda ning anda kannatavale Ukraina rahvale seda abi, mida oskame ning suudame. Olgu see siis toit, soojad riided või muusikariistad. Isegi pillid. Ilu ei sünni patta panna, ütleb vanarahva tarkus. On tõsi, et Estonia klaverist suppi keeta ei õnnestu. Ometi teab targem ja kogenum osa meist, kui palju võib ka kõige tumedamal tunnil just ilust tuge leida. Fjodor Dostojevski on öelnud, et lõpuks on ilu see, mis maailma päästab. Tahan väga seda uskuda. Miski ju ometi peab olema püha. Olen läbinisti kindel, et see miski on igal juhul ja kindlasti ilus.

Mäletan, kuidas 1989. aasta sügisel Briti toonane peaminister Margaret Thatcher, kes oli kuni lõpuni vastu Saksamaa taasühinemisele, ühes telesaates retooriliselt küsis, kuidas on võimalik, et rahvas, kes on andnud maailmale Goethe, Schilleri, Schuberti, jõuab millegi nii koletuni nagu natsionaalsotsialism.

 

Täna tahaksime küsida, kuidas on võimalik, et rahvas, kes on andnud maailmale Puškini ja Tolstoi, Repini ja Aivazovski, Tšaikovski ja Glinka, on vaimustusega toetamas seda, mis toimub Ida-Ukrainas.

 

Saksa rahvas sai tänu natsistliku ideoloogia lüüasaamisele kollektiivsest hingetõvest priiks. Usun, et meil on selle kogemuse valguses lootust. Tänases piirideta maailmas peame olema enesekindlamad. Uhkemad ja väärikamad. Väärikuse aluseks on tugev vaimline identiteet. Läinudsuvise üldlaulupeo üldrahvalik puudutus näitas ilmekalt, kui oluline seesama südamlik ja puhas ilu meie jaoks on.

 

Elleri ja Pärdi, Köleri ja Koorti, Kõrvitsa ja Ehini rahvas ei kipu oma tõde teistele sõjariista abil omaks sundima. Me võtame kätest kinni ja laulame. Ja sõda ei tulegi. Seni, kuni kasvava põlvkonna eeskujudeks on Lotte, Bruno ja Albert, pole meil vaja karta. 

 

Eile õhtul oli mul au viibida Eesti Vabariigi 97. aastapäeva pidulikul tähistamisel Cesises. Eestlased kutsuvad seda linna Võnnuks. Me tähistame Võnnu lahingus Landeswehrist jagu saamist võidupühana. 

 

Cesise uues ja ilusas kontserdimajas peetud pidulik kontsert oli rahvarohke. Saalis oli hulganisti kohalikku rahvast ning kuulajate seas võis näha üsna arvukalt ka viljandlasi, kuna lisaks Cesise pasuna- ja laulukooridele astus sel pidulikul puhul laval üles ka Viljandi muusikakooli puhkpilliorkester. 

 

Kui liigutav oli jälgida, missuguse pühendumuse ning uhkusega meie lapsed ja noored oma kodulinna esindasid. Kui palju jagatud ilu, kui palju sõbralikkust sellest lisaks sündis... Eesti ja Läti on vanad ja ustavad sõbrad. Tänastel rahututel aegadel on see sõprus eriliselt väärtuslik.

 

Viljandlased on üha rohkem harjunud sellega, et meie kodulinn on osa suurest maailmast. Et see, mis juhtub kusagil mitmete tuhandete kilomeetrite taga, võib üha enam mõjutada meie väikest kodulinna. Aga on ka järjest enam vastupidi – ka meil on järjest enam võimalust mõjutada muud maailma. Olgu selle käegakatsutavaimaks tõestuseks rahvusvahelised hansapäevad. 

 

Viljandi seisab Euroopa väärikas hansalinnade rivis kõrvuti kuulsa Lübecki ja Bergeniga. Ja siin suurus ei loe. Loeb tugev vaim. Tahan meile kõigile soovida sedasama tugevat vaimu, eneseusku, visadust ning rõõmsat töökust, et suure rahvusvahelise peo võõrustamisega väärikalt hakkama saada. 

Ja me saamegi. Sest me tahame ja oskame. Teistele rõõmu valmistada on suurim rõõm ning seda soovime me üle kõige.

Nii nagu Viljandi on andnud läbi aegade palju väärtuslikku kogu Eestile ja muule maailmale, nii teeme me seda ka täna, sest me oleme viljandlased. Ühe väikese, ent väärika riigi vägeva linna uhke rahvas.

Head vabariigi aastapäeva, austatud külalised, lugupeetud vallarahvas ja kallid viljandlased! Elagu Eesti! Elagu Viljandi!