Ligi kümne aasta jooksul, mil ma kooliteatrit tegin, lohisesime oma trupiga mööda Eesti festivale ja korra sattusime isegi Prantsusmaale. Tudengite teatripäevadele, mis olid tänavu juba kolmeteistkümnendad, polnud ma aga varem juhtunud.
Tellijale
Linnulennul läbi tudengite kirglike teatripäevade
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soe tunne ronis naha vahele kohe, kui läinud reedel kultuuriakadeemiasse jõudsin, ja pole seniajani välja pugenud. Vastupidi: see kasvab minus järelkajana. Head tunnet süvendasid kõik kaheksa harrastusteatrit, keda ühendas tõeline tahe otsida seda õrnõhukest joont tegelikkuse ja kujutluse, hea ja halva, keha ja mõtte vahel. Tahe käia koos, katsetada ja mängida. Leian, et just see pimedas kompimine ja lavakommete väänamine annabki kooli- või harrastusteatrile tema võlu.