Ilmselt poleks paari nädala eest keegi osanud arvata, et Poola kunstniku juutidest rääkiv taies võib Eestis nii elavat vastukaja leida. Ent küsimus, kuidas on lubatud käsitleda tragöödiat ja kuidas mitte, mille arvel sobib nalja teha ja mille arvel mitte, tõusis päevateemaks ka neil, kes tavaliselt moodsa kunsti ja sõnavabaduse üle aru ei pea.
Kuulasin skandaalsete teoste autori Artur Żmijewski «Aktuaalses kaameras» antud selgitusi mitu korda. Niipalju kui ma kunstniku jutust aru sain, ei ole videoteos, kus alasti inimesed gaasikambris kulli mängivad, nali ega püüd kedagi mõnitada, vaid mälestamise aktiivne vorm. Veel sain teada, et surnute asemel on elusad inimesed ja tragöödia asemel elu. Ehk teisisõnu: ma ei saanud midagi aru.