Loe, mida teenetemärgi saajad tunnustusest arvavad

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdeko Kalma, Hellar Mutle, Vello Vaarmets, Ruslan Trochynskyi
Valdeko Kalma, Hellar Mutle, Vello Vaarmets, Ruslan Trochynskyi Foto: 4 X Elmo Riig / Rannar Raba montaaž

Sakala palus neljal Viljandimaa mehel, kellele president Toomas Hendrik Ilves annab tänavu riikliku autasu, lühidalt edasi anda, milliseid mõtteid kõrge tunnustus neis tekitab.

Foto: Elmo Riig

VELLO VAARMETS, pikaaegne veredoonor (loovutanud verd üle saja korra)
(saab Punase Risti teenetemärgi)

Minu unistus oli verd anda sada korda ja selle arvu sain eelmisel aastal täis. Aga olen ikka jätkanud.
Tõuke selleks sain 1980. aastatel, kui minu sõber läks ühele konfliktile vahele, sai kurja käe läbi väga õnnetult viga ning vajas korduvalt vereülekannet. See pani mind küsima, kuidas ma ise saaksin abiks olla, ning kuna üks mu toonastest töökaaslastest oli juba doonor olnud, siis läksin koos temaga ka ise esimest korda verd andma. Otseselt ma toona sõpra aidata ei saanud, aga doonorlus sai tasapisi minu elu lahutamatuks osaks. See on minu loomulik vajadus nagu hingamine. Hingates inimene ju ei mõtle, miks ta seda teeb.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles