Äpardustega ehitatud järv võib lõplikult kaduda

Sellist tahet on õpetaja Elve Bender ja kinnistu omaniku esindaja Irja Vell väljendanud sellepärast, et pidid valima paisjärve arendamise nelja variandi vahel, aga ühtegi neile sobivat võimalust ei olnud välja pakutud. «Selle valikuga tahtsin tagada edasise suhtluse vallavalitsusega,» selgitas Elve Bender ja kinnitas, et tegelikult ei soovi ta sugugi järve kadumist. «Seda endist mudaauku ei taha ju keegi tagasi.»

Palju väikseid apse

2008. aastal rajatud Tarvastu paisjärvega on olnud muret algusest saadik. Nagu tunnistas vallavanem Alar Karu, oli valla suurim möödalask see, et kohe algul ei tehtud detailplaneeringut ning esialgne projekt ei hõlmanud piisavalt suurt ala. Lisaks äpardus ka esimene tamm – see lagunes vaevalt kolm aastat pärast ehitamist.

«Järve rajamisel on tehtud palju väikseid apse, mis kokku annavad sellise olukorra, nagu nüüd on tekkinud,» nentis osaühingu Alkranel ekspert Elar Põldvere, kelle vallavalitsus on palganud, et teha uus keskkonnamõjude hindamine ning koostada vajalik detailplaneering.

Järv on tunginud vähemalt ühe naabruses elava inimese kinnistule ning maaomanikule see ei meeldi. Irja Velli sõnul on järv üle ujutanud suure osa tema suguvõsa maale jäävast orust. Nii nagu Bender ei soovi ka Velli, et järv tühjaks lastaks, kuid sellise vastuse andis ta vallale, sest ühtegi sobivamat varianti ta nelja võimaliku vastuse seast ei leidnud.

Irja Vell tahaks, et jõgi oleks ka edaspidi kunagises sängis. «Ma ei ole kindlasti järve vastu. Kui aastaid tagasi korraldati järve rajamiseks talguid, osales meie pere nendel alati mitme inimesega ning puhastasime järve põhja võsast ja puudest,» meenutas ta. Nüüd aga tungib ühelt poolt selle pere kinnistule järv ja teisele poole tahetakse ehitada terviserada.

Elar Põldvere kinnitusel on järve tulevikku kavandades palju nuputatud, kuidas just üleujutustega hädas olevat kinnistut saaks aidata. «Meie eesmärk on leida siin kompromiss,» lisas ta.

Kolm kõrgust või lõpp

Vallarahvale ja eeskätt järveäärsete kinnistute omanikele arutamisele antud neljast võimalusest kolm on seotud paisjärve vee tasemega. Kui esimese variandi kohaselt oleks järve keskmine sügavus 2,5 meetrit, siis madalaima taseme korral oleks see napilt kaks meetrit. Hädas olevatele kinnistuomanikele tundub aga seegi liiga kõrge. Madalamaks minna ei saa, sest siis peaks hakkama juba järve nullist ehitama ja tõenäoliselt ei annaks keskkonnakaitsjad selleks luba. Neljas variant tähendab järve likvideerimist.

Elar Põldvere nentis, et ükskõik millist võimalust ka ei valitaks, tähendab see vallale kulutusi. Mõni aasta tagasi kaevati järve lihtsalt nii halvasti, et nüüd on vaja seda puhastada ja süvendada. Seni enim toetust leidnud variant ehk olemasoleva olukorra säilitamine võib vallale veel kõige kallimaks minna, sest toob kaasa kõige rohkem kallaste pinnasega täitmist.

Kinnistuomanike seas korraldati küsitlus, mille eel öeldi neile, et kui nad vastust ei anna, arvatakse nad automaatselt esimese variandi ehk praeguse olukorra toetajateks. 24 omanikust ei andnud vastust 17. Neile liideti veel neli, kes toetasid esimest varianti kirjalikult. Üks vastaja soovis teist varianti, kuid oli nõus ka esimesega, kui vald kinnitab, et kõik ettenähtud tööd saavad tehtud.

Elve Bender ja Irja Vell jäid aga järve kaotamise juurde.

Üks neist, Peetri koguduse esindaja ei protesti Põldvere andmetel aga mitte järve, vaid detailplaneeringuga kaasaskäiva matkaraja vastu. Nüüd on Põldvere muutnud matkaraja asukohta planeeringus nii, et see ei tohiks kogudust häirida. Spordirahvale selline plaan eriti ei meeldi, sest sellega kaob rajalt mitu tõusu ja laskumist, mis sinna olid kavandatud.

Kinnistuomanike ühisele nõule jõudmine on paisjärve tuleviku seisukohast ülitähtis. Et järv saaks seal edasi olla, peab keskkonnaamet pikendama veekasutusluba, kui aga kas või üks maaomanik jääb teistega võrreldes teisele seisukohale, jätab amet loa andmata ning järv tuleb alla lasta.