Loodusteadlaste hävimisohus ajalooraamat

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolga lahte suubuv Pudisoo jõgi on Eestis ebapärlikarpide viimane kants.
Kolga lahte suubuv Pudisoo jõgi on Eestis ebapärlikarpide viimane kants. Foto: ABRGET47J (vikipeedia)

Kui veel pool sajandit tagasi leiti ebapärlikarpe ka Lõuna-Eestist Pärlijõest, siis praegu on nende ainus teadaolev elupaik Eestis Harjumaal teatud osa Pudisoo jõest. Looduskaitsjad on aga selle osa rangelt salastanud, sest hoolimata teadlaste pingutustest on kunagi hinnanguliselt 35 000 isendiga populatsioon viimaste aastatega kolmandiku võrra vähenenud.

Nende haruldaste loomakeste uurimisele ja kaitsmisele pühendunud Nikolai Laanetu usub, et õigeid võtteid kasutades on võimalik nende elupaik paari-kolme aastaga muuta selliseks, et liik ei hääbu ja tekivad võimalused asurkonna taastumiseks.

Laias laastus on olukorral trööstituks muutuda lasknud loomulikult inimesed ise. Ent sugugi mitte pärlipüüdjaid mängides. «Karbi sisemusse sattunud kivikese või mõne muu mineraalse võõrkeha ümber kogunenud pärlmutrikihiga kuulikesi leidub harva, vaid igas 10 000. karbis. Sellepärast oleks neid lahti kiskuma hakata täiesti tarbetu lollus. Pealegi, nagu nimi ütleb, on tegu ebapärlitega. See tähendab, et kivikesed, millele kiht tekib, pole ideaalselt ümmargused ning lõpuks pole need ka päris pärlid ja mingit rahalist väärtust neil pole,» räägib Laanetu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles