Miks sõidueksamil läbi kukutakse?

«Varsti saab juba selle eest loa kätte, kui tiiru ümber maja sõidad,» ütleb üks töötaja teisele ja too noogutab nõusoleku märgiks. Veidi eemal järjekorras seletab kamp noormehi omavahel, kes neist läheb eksamile kolmandat ja kes neljandat korda.

Säärast olukorda koges siinkirjutaja mõne aja eest Viljandi ARK-is oodates.
«Eksamid on raudselt lihtsamaks läinud,» leiab ka Alopexi autokooli juhataja, 17-aastase sõiduõpetaja staažiga Jaak Alesma.

Liiklusregistri Viljandi büroo juhataja Lembit Sokk, kes on sõidueksamitega seotud olnud üle 10 aasta, ütleb seevastu, et teooria- ja sõidueksami sõel on aja jooksul pigem tihedamaks muutunud. «Vanasti saadi teooriaeksamil hakkama kümne küsimusega, praegu on neid 30. Ja sõidueksam sooritatakse nüüd täielikult liikluses, see lisab samuti pinget.»

Närvid veavad alt

Liiklusregistri büroode statistika järgi oli Viljandi nelja suurema autokooli õpilaste sõidueksamil läbisaajate protsent tänavu esimeses kvartalis 68,7. Statistikas kajastatud autokoolide keskmine oli mõnevõrra kõrgem, 72,4 protsenti.

Jaak Alesma, Lembit Sokk ja LRK Autokoolituse juhatuse esimees Jaan Kleemann eksamil läbikukkujate hulka liiga suureks ei pea. Kleemann teab öelda, et mujal Euroopas on statistilised näitajad Eesti omadega üsna sarnased.
«Näiteks Hollandis on läbisaajaid veel vähem, sest seal ei nõuta eksamile minejalt eelnevat autokooli läbimist.»

Põrumise peamiseks põhjuseks peab Kleemann psüühika altvedamist.
«Eksaminärv on täiesti normaalne asi, aga mõni inimene ei suuda seda kontrollida. Rohkem segab see sõidueksamil, kus otsuseid tuleb väga kiiresti vastu võtta,» räägib ta.

Jaak Alesma arvates nurjab sõidueksami tihtilugu pikk paus viimase harjutustunni ja eksami vahel. «Kehvemini väljatulevaid elemente tuleks kindlasti ka vahetult enne eksamit harjutada,» ütleb ta.

«Kõik hakkab pihta kõrvade vahelt,» nendib Lembit Sokk. «Olen näinud, kuidas eksaminandid juba uksest sisse astudes värisevad nagu haavalehed.»

Sokk kuuajalist pausi viimase sõidukorra ja eksami vahel liiga suureks ei pea. «See, kelle teadmised ja oskused on korralikud, saab eksamilt niikuinii läbi.»
Sõidueksamil saatuslikuks saavatest vigadest toob Sokk kõige sagedasematena välja hooletu peateele keeramise ja jalakäijate mittemärkamise.

«Ülekäiguradasid on Viljandis suhteliselt palju ja nende asukohad on märgistatud, aga ometi ei mõisteta neile lähenedes gaasipedaali kergitada,» imestab ta.

Eksamineerija roll

Nii Jaan Kleemann kui Jaak Alesma näevad eksami õnnestumises suurt rolli eksamineerijal, kes kehvas tujus olles võib juhiloa taotleja esimese viie minutiga pabinasse ajada. Tahtlikult nende veendumuse kohaselt aga kedagi läbi ei kukutata.

«Mina olen Viljandi eksamineerijatega küll väga rahul,» nendib Alesma.
Jaan Kleemann rõhutab, et kui inimene sõidueksamil läbi kukub, tuleb talle põhjalikult selgitada, miks talle juhiluba ei anta. «Minu õpilased on tihti öelnud, et põhjuseks toodi ebakindel sõit. Sellest võib väga erinevaid asju välja lugeda.»

Alesma märgib oma kogemuste põhjal, et mõnikord ei saa ebaõnnestujad selgitustest hoolimata oma vigadest aru. «Üks õpilane ütles, et külgboksi sõites jäi auto äärekivist liiga kaugele ja sellepärast kukutatigi ta läbi. Kui hiljem tema eksamineerijaga rääkisin, siis selgus, et tal oli probleeme külg­boksile pihtasaamisegagi,» toob ta näite.

Lembit Sokk tuletab meelde läbikukkunut, kes leidis, et talle ei antud luba üksnes suunatule liiga hilise näitamise tõttu. Tegelikult oli see eksimus lihtsalt viimane, mida eksamineerija talle mainis. Eksami materjalid paljastasid keelava fooritulega ristmiku ületamise, keelumärgi alt läbisõitmise ja palju muudki.

«Seda on väga valus kuulata, kui öeldakse, et eksamineerija kukutas meelega läbi,» tunnistab Sokk ning ütleb, et tema sõnum koolitajatele ja läbikukkunutele on ikka olnud: kui miski on otsuse juures segaseks jäänud, siis tulge ja küsige!

«Info avaldamisele me kätt ette ei pane, aga kolmandaid isikuid eksaminandi nõusolekuta vestluse juurde samuti ei lase. 18-aastane räägib minuga ise, isal lubatakse jutuajamises osaleda ainult noore inimese enda soovil.»

Vähe sõidutunde ja vale suhtumine

Kindlasti aitaks sõidueksamil läbikukkujate arvu vähendada see, kui vajaduse korral julgemalt lisaharjutustunde võetaks. Majanduslikult raskel ajal seda paraku ei tehta.

Rahanappus pole siinjuures aga ainuke põhjus: noor inimene võib koolitajate arvates lisatundidest loobuda seetõttu, et ei oska õpinguid rahastavatele vanematele nende vajalikkust selgeks teha, või ka seepärast, et sõber, kellega koos ta autokooli on tulnud, lisatunde ei vaja ja tekib alaväärsustunne.

«Minu pakkumine kas või üks lisatund võtta on päris tihti tagasi lükatud,» lausub Jaak Alesma.

Tema tähelepanekut mööda ei võeta lisatunde tihti ka pärast eksamil põrumist. «Küllap tekib sõiduõpetaja ees narr tunne,» pakub ta.

Seadus näeb ette, et juhiloa taotleja peab läbima 41 teooria- ja vähemalt 20 sõidutundi. Kui teooriatunde on koolitajate meelest paras jagu, siis sõidutunde jääb mõne inimese puhul väheks. Nii Jaak Alesma, Jaan Kleemann kui Lembit Sokk leiavad, et ettenähtud sõidutundidega saavad hakkama need, kel on asja vastu huvi ja ka mingil määral kogemusi.

Autokoolis õpitava omandamisel on koolitajate jutu järgi üks tähtis tegur vanus: 40—60-aastastel inimestel tuleb harilikult tunduvalt enam pingutada ja märksa rohkem lisatunde võtta. Alati leidub muidugi erandeid. Jaan Kleemann teab rääkida umbes 60-aastasest mehest, kes võttis vaid mõne lisatunni ja läbis kõik eksamid suurepäraselt.

Lembit Sokk ei pea eakaid eksaminande noortest karvavõrdki kehvemaks.
«Elu sunnil küpsemas eas juhiloa taotlemise ette võtnud inimestel on kindel soov ja eesmärk, mille poole püüelda. Noorte seas on mütsiga lööjaid palju rohkem,» räägib ta ning lisab: «Noore inimene suhtumist mõjutab suurel määral ka see, kas ta maksab õpingute eest ise või hoolitsevad selle eest vanemad.»