Ketlin Beljaev: anonüümne kurbus sadade akende taga

Enamasti ei teata isegi seda, kes elab kõrvalkorteris. Kui kunagi Tartus Annelinnas elasin, teadsin oma naabri kohta vaid niipalju, kui läbi seina kostis. Näiteks millal tal oli köha.

Reporteriametile lisaks kiirabis töötades olen hakanud mõtlema, kui palju on akende taga kurbust, masendust ja lootusetust, aga ka armastust ja headust. Viin teid nüüd mõne aknataguse elu juurde, millesarnaseid võib ainuüksi ühes suures kortermajas olla mitu.

Kurb on, kui kellegi tagatoast leiab tema hooldamist vajava lähedase. See on küll ühest küljest armas, aga tohutult raske ja nähtamatu töö. Voodisse võib olla aheldatud näiteks sügava puudega laps või ajuinsuldi üle elanud abikaasa, kes sõltub nüüd täielikult kellestki teisest. Ja nii aastaid, isegi kümneid aastaid. Seni, kuni keegi enam ei jõua.

Elusolemine, ilma et elaks, võib olla üks jubedamaid kogemusi nii hooldajale kui hooldatavale.

Kurb on, kui korteris ootab ees üksinda jäänud inimene, kelle kõrvalt on kadunud see kõige kallim. Keegi, kelleta ta ei kujutanud elu ettegi. Nüüd on ta üksi. Käib toast tuppa ega saa aru, miks teda juba ära ei kutsuta.

Kurb on näha inimesi, kes on õnnetud seetõttu, et nende lapsed elavad välismaal. Oma lapselapsi näevad nad ainult piltidel. Nad ei saa neid süles hoida, nendega mängida ega neid kasvamas näha. Neid, kelle lapsed on kusagil kaugel, on järjest rohkem. Mis teha, kui mujal on akendetagune elu helgem. Vähemalt siit võib nii tunduda.

Kurb on sattuda viimast lootust elus hoidvate inimeste juurde. Nende juurde, kellele arst on öelnud, et elada on jäänud vaid mõned kuud või nädalad. Olgugi et kasvaja avastati alles hiljuti. Nüüd tuleb sellega lihtsalt leppida, sest kuri sõraline ei kavatsegi kombitsaid koomale tõmmata. Vähi tõttu kaotab Eestis elu sadu inimesi aastas. Neil tuleb koos lähedastega seista silmitsi valu, hirmu, kannatuste ja surmaga. Seda lühikese aja jooksul: diagnoosi saamisest viimse hingetõmbeni.

Kurb on kohtuda inimestega, kes uputavad oma valu pudelisse. Õieti ei teagi, kas uputavad või üritavad hoopis selle eest põgeneda, sattudes samal ajal üha suuremasse musta auku. Vähemalt ühes asjas nad ei eksi: kui mittealkohoolik võib hommikul poodi minnes enne kella kümmet kogemata pudeli korvi pista ja oma apsust alles kassas kuulda, siis nemad teavad täpselt, millal sammud kangema kraami järele seada.

Kurb on näha peret, kus üks liige on sunnitud taluma vaimset või füüsilist vägivalda ning saab alatasa karistada. Tal pole tavaliselt väljapääsu, sest ta on kaotanud kogu oma enesekindluse ja väärikuse, õigemini loovutanud selle võimu haaranud kaaslasele. Eriti kurb on, kui kõige selle tunnistaja on laps, kes samuti saab aeg-ajalt karistada. Nii nad lasevad ennast elul ja selle määratud teelisel lihtsalt peksta.

Kurb on, kui akende taga elavad inimesed, kes omavahel peaaegu ei räägigi. Nad elavad küll ühel pinnal, aga on nagu võõrad. Nad on koos olles rohkem üksi kui üksinda olles.