Sööme sõnu: Tiibadega ja tiibadeta tegelased

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks / Sakala

Tihtilugu lahterdatakse inimesi kassi- ja koeraarmastajateks. Et minul paterdavad mööda elamist ringi mõlemad, ei oska ennast selles mängus kusagile paigutada. No teinekord diivanile ehk, kui elajad ruumi teevad. Kokkuvõttes on ju loom ikkagi loom: hüpnotiseerib sind oma multifilmipilguga ning kui kodunt ära oled, kuulab transistorit ja joob kisselli.

Minu silmis on tume ja hirmutav ala hoopis linnud ja linnuarmastajad. Selles on suuresti süüdi kanad, keda mu vanemad kasvatasid, kui alles paras päga olin. Hirmsad tegelased: taovad kõike nokaga. Ebanormaalsest seedesüsteemist pole mõtet rääkidagi. Küllap oli vanajumalal pohmell, kui ta tiivulisi meisterdama asus.

Olgu, kotkad ja mõned teised pirakamad linnud on eemalt vaadates omamoodi suursugusedki, aga siis lajatavad nad sulle taevast laraka pähe ning majesteetlikkus laguneb hetkega algosadeks. Silmavaade on neil samuti kahtlane. Väikesed nokalised ajavad aga oma närviliste liigutustega mind lihtsalt üle kere sügelema. Nad nagu polekski päris elusolendid. Võeh, nüüd tuli jälle plekist üleskeeratava kana pilt silme ette. Ma pean vanematega ikka vist põhjalikumalt rääkima...

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles