/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
Möödunud suvel juhtus mu koduõues hirmus lugu. Kõik sai alguse sellest, et lasin oma köögis ämmal vabalt toimetada. Selle tulemusena sündis umbes kaheteistkümnest kanast valmistatud pajaroog. Kuigi isu üle ei saa meie peres keegi kurta, oli paratamatu, et pärast kolmandat päeva ajas paljalt mõte sama roog suhu toppida kergelt iiveldama. Hüva kraami ei raatsinud aga ära kah visata. Tõstsin selle potiga terrassile, et hiljem tükid kontidest puhastada ja siis koerale sisse sööta. Saatuse tahtel vajus geniaalne plaan aga unustuse hõlma.